Maarja Austraalia: Adelaid- Uluru- Darwin

Alustasime oma suurreisi Adelaidist, 27 mail, kus suundusime otse põhja, kõrbetesse, sihiks silme ees maailmakuulus Uluru! Iga hetkega, mis põhjapoole sõidetud, muutus maailmapilt üha üksluisemaks ning punasemaks.

reisivad lambad

Esimene peatus Port Augusta ja hommikusöök. Kõndisime veel mööda linna, ostsime ühest kohvikust saia, paar raamatut pikale roadtripile kaasa, ning edasine sõit võis alata.

Kuniks tee muutus punaseks.

Juba esimesel päeval võisin öelda, et näen Austraaliat, mida varem pole näinud...

Sõitsin esimest korda elus 160-ga umbes. Sest nendel teedel sõidavad roadtrainid, mis tähendavad siis rekkaid kolme käruga, ning kohe esimesel päeval pidin kolmest roadttrainist mööda kihutama, endal käed värisesid ja süda peksis. See möödasõit ja ka järgmised sujusid lõpuks väga ilusasti. Vahepeal sõitsid majad teel, nendest väga mööda kihutada ei saanud, aga nad tõmbasid sujuvalt vasakule poole teed, siis sai mööda sõita.

Meie armas Borka tähtedevalguses. Magasime autos.

Järgmisel hommikul varavalges hakkasime jälle uhama, ikka põhjapoole. Külastasime vana kaevanduslinna Cooper Pedyt. Kõige põnevam oli linna juures see, et majad olid ehitatud mägede sisse, et kuum ligi ei pääseks. Siin on ka tehtud mõned filmid, vaata järgnevalt pildilt. Ega eriti kaua ei olnudki vaja sõita, et sooja saada, enam-vähem kahe päevaga sõitsime nõnda kõrbesse, et päeval sai hakata lühikesi riideid kandma.

Ei võtnudki eriti kaua aega, kui juba jõudsime Austraalia põhjaterritooriumile.

Ning kulgesime esimesse ja viimasesse Pubisse põhjaterritooriumil- Kulgerasse. Kus rippusid mõned plätud.

Einestasime selles toredas pubis.

Sõitsime veel, kui juba kaugelt keegi kiljatas: ULURU! Peatasime auto ja tegime selle imeasjaga pilti!

Ööbisime tasuta telkimisalal, kus oli väga palju turiste, ning ulurut peaaegu, et näha, täiesti lillana.

Viimased pildid õhtuvalguses Ulurust.

Hommikul väikesed venitused

Ja Uluru poole ajama, sest minna oli veel üle 100 km.

Üllatus oli suur, kui lõpuks Ulurut nägime, lähedalt, sest meie ees laius enam kui 300 meetrine sein!

Alloleval pildil on näha rada, mis viib Uluru otsa- nii väga tahtsin ka sinna ronida, aga kuna mägi on aborigeenidele nõnda püha, siis austasin nende soovi, ja ainult lebotasin korraks mäe peal, mitte ei jalutanud sinna otsa.

Kata Tjuta on samuti taoline moodustis, keset kõrbet, ehkki vähemkuulus, kuid see-eest veel ägedam. Jalutasime ka Kata Tjuta matkaradadel.

Ning Uluru lahkudes, viimast korda ja täielikus lillas hiilguses

Mõtlesime, et sõidame tagasi peateele, pimedas. Kuniks süda sees peksis, sest bensutuli hakkas vilkuma, meie keset abodemaad, ühtegi autot vastu ei tule ning järgmise asula kaugusest polnud halli aimugi. Aga mis sa teed? Üritasin eriti ökonoomselt oma automaatkastiga sõita, ja pöidlad olid pihus, et jõuaks bensukani välja. Jõudsime, aga bensukas oli kinni, ning bensuka küljepeal oli silt, et autoga parkimine, sealhulgas autos magamine ja telkimine rangelt keelatud. Mingi hetk olid nii Helgi kui Triin kusagil ära, sebisid öömaja, kui me auto kõrvale sõitis suur auto, kust aborigeenid tulid välja, ja tulid, ja neid oli palju. Ma olin natuke hirmul, olen kuulnud, et nad on päris hirmsad asjad. Siis ma istusin üksi autos, nuga pihus. Õnneks Triin sebis roadhouse öömaja, abod lasid jalga, kui karavanpargi töötajaid nägid ja meie saime kenasti ja turvaliselt oma öö telgis veeta.

Järgmisel hommikul kell 10 küsis Triin, et Maarja, mis hommikul tegid? Ma vastasin, ah tead, presskannukohvi jõin ja kaamliga sõitsin. Mis ise? Nimelt leidsime kogemata Stuart Wellist kaamlifarmi, ning kappasime veidike ringi.

Ja jõudsime Alice Springsi, Austraalia südamesse.

Kus veetsime aega kesktänaval, igal pool ümbruses aborigeenid elu nautimas

Sõime ülihea vegepizza

Ning läksime väikesele jalutuskäigule, maa ongi nii punane.

Ning ronisime Anzac Hilli otsa, kus nautisime päikeseloojangut.

Mäe otsas kohtas Triin eestlasi!

Ning ostsime külutatud cocat, mille sisse valasime Helduriga (Helgiga) mu mullidega valge veini, oli heaa. Ning mu kaunis nokamüts, eksole. Selle reisi jooksul loobusin riiete kandmisest, kandsin enamjaolt sportrinnahoidjat, sest kõrbes autoga, mille konditsioneer ei tööta, oli veits palav.

Hommikul jälle teele, Barrow Creekis tegime väikese peatuse, justnimelt väikese, sest koht on lausa kurikuulus. Selline koht, kus on mõrvatud ja kaduma läinud palju inimesi, eriti halvasti on seal läinud backpackeritel.

Järgmine koht, kus ringi jalutasime, kandis nime Devil Marbles.

inimene maastikus, eeh. Päris tilluke kõige muu kõrval

Tennant Creek ja kaevandusmuuseum järgmiseks ja ma olen väike vinguv päkapikk. Ja jällegi, tuleb tõdeda, et Austraalias on meeletult palju maavarasid, seepärast ka riigil ilmselt üsna kenasti läinud, terve austraalia see osa, mis ei ole rannikul, on täis igasuguseid erinevaid kaevandusalasid, küll kaevandatakse kulda ning küll opaali.

Lõuna Mary Anni järve ääres.

ja uhasime, kuni jäime laagrisse ühte populaarsesse laagripaika

Järgmisel hommikul jalutas Triin ühe droveri, ehk karjaajaga ringi. Need tüübid, kes ajavad hobestel karja, mööda punast kõnnumaad. Vanasti olid droverid teel kuni 7 kuud.

Daly Watersis sõime hommikusööki. Kuulus ning vinge pubi, kuhu on peaaegu et igaüks omast väikese mälestuse maha jätnud. Küll leidub seal raha, kaasa arvatud eesti 10 krooniseid, küll plätusid ja kaabusid, õpilaspileteid, T-särke. Viimase jätsime meiegi sinna maha, annetasin oma olümpiakoondise särgi, mida veits tuunisime.

ja see silt on nii austraalia!

Elsey looduspargis termaalbasseinis tsillimas

Nagu näha, siis mitte igalpool ei tohtinud vees sulistada, krokodillid võivad näksima tulla

"We of the never never" raamatu põhjal tehtud filmi võtteplats- jalutasime ringi ning mõtisklesime, kuidas võib olla elu euroopa naisel sellises kõrbes, kus sind ei ümbritse mitte miski peale metsikute aborigeenide.

Lõunasöök, teisel pool kaamerat on suur jõgi, mis on ümbritsetud palmidega.

Järgmiseks sõitsime Bitter Springsi, kus hulpisime mitusada meetrit termaalvees. Hmm, nagu termaalveega jõgi siis, peakohal käelabasuurused ämblikud.

Nitmiluk rahvuspargis veetsime öö, oli väga lärmakas, väikesed nahkiired kaklesid omavahel, ja tegid meeletut kära.

Kathernie Gorgeis tegime toreda 9 km-se jalutuskäigu.

Ning tuasime Triinuga ühte põnevasse kaljulõhesse, kus enamuse ajast ujusime kahekesi ringi ja peesitasime kivide peal. Alloleval pildil ma seisan väikese kose all.

Tegin oma uutest toitumisharjumustest pilti. Sööme, nagu austraallasedki, ube. Autosoojad oad saia peale ja lõunasöök olemas. Heldur andis ka kaks nagitsat juurde, tsipse hammustame kõrvale.

Järgmise päeva veetsime Litchfieldi rahvuspargis.

Termiitide kodud

Florence joakene

Ning mõnus suplus jahedas vees, päris hea vaade, peaks mainima.

Buley Rockhole, kõhutasime vees ja nautisime elu!

Raisakotkad olid veel tüütumad kui kängurud, ei jäänud palju puudu, kui neid oleks lademetes alla ajanud.

Wangi kosk

Üks väga lõbus reisiseltskond

Ronisime Triinuga ühe mäe otsa, palmitippudega samale kõrgusele, ilus päikeseloojang oli.

Litchfieldi rahvuspark jättis meile väga sügava mulje, väga toredalt veedetud aeg. Aga järgmisel hommikul jõudsime juba Darwinisse- linn Austraalia põhjakaldal, täiesti teise näo ja kliimaga. Ilm oli kuum! Jalutasime Darwinis ringi, ning nägime mõlemal päeval mõnda eestlast!