m

Palun mulle üks oma kodu. Täitsa oma, et isegi kusikust kassiga ei peaks seda jagama. Ma tahan üksi elada, raisk, ma olen liiga noor ja liiga iseseisev, et päevast päeva kompromisse luua, arvestada kellegi teisega, hommikusöögiks praadida muna, ma tahan omamoodi, ma ei taha, et ta enne eksamit õlli joob ja siis autoga kooli sõidab, ma ei taha et ta piirab mind, ma ei taha et ma võin siia ainult teatud arvu külalisi kutsuda, ma ei taha elada siin nagu mingi rott, raisk. Palun oma kodu, täitsa oma. Ma joon ennast täna nii pumbaks, et ei mäleta sittagi, ja juba alustasin. Ilus kevad, tõesti.

Aga vahepeal on ka palju toredat juhtunud, käisin teisipäeval ekskursioonil, päris lahe on ikka teatud seltskonnaga ingi tuuseldada, ja avastan siiski oma võimet inimesi organiseerida, ja nalja pakkuda.mmh.

Laupäeva öösel oli üks paras katsumus, üritasime jõuda jala Otepäält Tartusse. No see oli alles katsumus, kuigi me tervet teed ära ei käinud, isegi poolt mitte. Kuid kogemus missugune, öösel, metsas, kaart ja taskulambid, otsime punkte, sööme kraaviperve päääl ja ohh, avastame Eestimaad. Rait oli muidugi tubli et ta lõpuni käis no on hull. Ja suured tänud ka talle, et ta meid juhendas, päris mitmest punktist oleks mööda pannud. Ja see torn, see oli võrratu, tahas seda päevavalguses ka näha. Kuidas määrata põhja suunda, päikese ja käekella abiga?

See nädal möödub põrutades, kiirelt ja natukene isegi hullumeelselt. Teisipäeval oli ekskursioon. Mis iseenesest oli väga lihtne ja noh, natukene igav ( olen külastanud neid kohti), kuid mu kursakaaslased suutsid sellest teha ühe äärmiselt lõbusa päeva. Aitäh teile, see oli meeldiv päev. Neljapäeval käisime Ummiga jalutamas, nägime devoni liivakivi, mis tekkis 300-400 miljonit aastat tagasi, kui eesti asus ekvaatori all!?. Nii külm oli. Tõsiselt külm, õnneks sain trennis ennast soojaks karatud. Homme on eksam ja ülehomme eksam. Viimast põen rohkem. Kuigi mõtted on juba omadega Otepääl, nimelt, 50 km jalutamist läbi öise metsa, huuh, hirmutav, aga samas, ärevus on sees ja ootan juba seda õhtut! Kuigi usun, et peale esimest punkti on kerge katkestus.:D Aga noh, elame-näeme. Pika jutu suutsin nii kokkuvõtvalt rääkida, huvitav.

Minu elu on väga kole. A. Kivirähk "Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks." Kole. Kole. Kole. Aitäh sõbrannad. Nuga selga. Nautige. Raisk.

Pole ammu kirjutanud, mis on ka arusaadav, kuna see blooog on salajane, et siis ei taha kellegi ees eriti kirjutada midagi ja siiis õue tuli kevad. No loomulikult on nii, et kui on koolipäevad, siis paisab ju kuum päike, ja kui on vaba päev, siis ta ainult korraks piilub meid. Pullikaka.
Ohh, mu süda kisub mind lavale, ma tahan lavale, palun ma tahan lavale. Ma tahan enne etendust närvitseda ja laulda eevrithing is ganna bii oolrait. huuh, ja ma tahaksin kaasa teha rlnnts, sest seda ma vaieldamatult armatan ja ohh, ma tahan lavale. Hammas läks verele, kui sain Innu ema mängida ja siis Jonnu klassiõde ja siis ühe jänes-räppari külastatavat.
Kõikidele meeldib kevad, sest siis tuleb suvi, loogiline eks? Minu puhul nii ei ole. Mulle meeldib see, et ei pea mingeid salle ja teisi loomi kandma, vöäkää. Mulle kohe teises mõttes ei meeldi kevad, alati, iga kuradima kevad tuleb mul selline mõte pähe, et mis must saab, mis mu suvest saab? passin tühja? Suvi suveks onju, aga siis ma hakkan tavaliselt mõtlema ka kogu ülejäänud elu peale, eriala peale, mille ma valisin, mis ma sellega peale hakkan ja kuhu tööle saan? Võib-olla ei saagi? Töötu maarja, Issi, anna raha? Palun helget tulevikku. No siiamaani on mu elus kõik küll üsna sujuvalt läinud, ma pole kibestunud ja pole mingi kõige koledam ka ja saan õppida ja mul on emme ja issi ja nad annavad raha ja mul on ilus kodu ja kusekotist kiimas kass ja matu ja toredad kursakad ja. Mida veel tahta? Aaa, ja mis kõige hmm, meeldivan, Ummi vaatas mulle silma sisse oma 5 sekundit, kui rääkis midagi tööst ja kokkupuutest, on see märk? hea või halb? Tegelikult selle suve unistus olekski vast tema juures töötada, saaks teada ka mis must tulevikus võib saada. Olen tall varemgi ju silma jäänud. Esimene kord selle pärast, et ei saanud aru, mida ta ütles, siis vaatasin talle otsa noooh. Ja ta kohe pidi terve auditooriumi ees mainima, et mõnii vaatab teda eriti iroonilise pilguga. Aitäh.

Käisin eile Vanemuises "Koidula Verd" vaatamas. Ma olen üsna palju teatrit näinud, kuid see on vist üks parimaid etendusi, mida mäletan. Sain naerda ja vahel võttis ka pisara silma. Eriti lõpp, kus näidati Koidula matust ja kõlas Eesti mulla laul, oh. Samuti austan ma Priidu arvamust, et meid üritati liiga palju liigutada, aga no pagan, eestlane ei liigutu ju muidu, tuimad, nagu me oleme. Täna nägin veel RG teatritrupi etendust. Poisid, Te laulsite võrratult:) Muidu oli ka üsna hea, huvitav ja tüdrukutel olid kõrvarõngad, millel mu silm kogu aja puhkas.

Kevad on täitsa käes, ja see paneb mind üha rohkem muretsema. Mis saab suvest? Saab tööle? Kuhu? On tore? Saan randa? On igav? Mulle ei meeldi nii palju küsimusi. Mul on ebakindel tunne, tahaksin reisida ja minna lihtsalt, seljakotiga. Hui lähengi. Mul on tunne nagu elu jookseks must mööda, ilma, et ma ise sisse astuksin.

Mu kass on kusekott!

Juhuu, kivid sain vastatud. Kuigi ta küsis mult veel kaks lisakivi, ei tea miks? Näen eriti loll välja? Ooh, nüüd on vaja teha mingi nõmeda programmiga paar hübriidkaarti..Tore oleks, kui see programm oleks siis kasutaja-sõbralik.

Lähen tööle, ühte nii nunnut poissi hoidma, kes tundus ka üsna arukas:)

Jeeš. Teen lasanjet ( lasagne?). Sain Neljapäeval hommikusöögiks Birxi tehtud lasanjeet, mm, see oli hea. Kerge pettumus, kui ta ütles, et tegi karbil oleva juhendi järgi. Aga täna läksin poodi ja ostsin, juudas, miks peab sellinne asi nii kallis olema?

Tegelikult ma peaksin praegu sööma kiirnuudleid, sest kiire on noh, ma peaks praegu kivimeid õppima. Obsediaan, haliit, kalkopüriit, konglomeraat ja mõned veel on selged, aga neid on miljon veel. Jess. Oh, palun tehke nii, et ma saaksin endajaoks äratuntavad kivimid, onju, mõned nunnukad võiksid veel head kivimid saada.

Vahel ma mõtlen, et minu sees on nii palju viha, et peaks sellel vihal laskma minna, mis ta kiusab mind. Aga tõde on ju see, et ainult tähtsad inimesed saavad haiget teha, eks nad seda ka teevad, kunagi kirjutan pikemalt. Sellepärast võib-olla ongi mul see blogi, mille olemasolust keegi ei tea, sõbranna eest. noh, et kirjutan mured ja rõõmud ja vannun ja vingun ja uhkeldan ja kekutan, noh, mida ikka tehakse, kui on kellegile rääkida. Peaksin täpsustama veel, et sõbrannade all mõtlen ma neid, kellega iga päev suheldakse, läbi elu, mida ma olen meeleheitlikult otsinud, kuid seda enam potensiaalseid sõbranjesid kaotanud. Mulle tundub,et see tuli väga ebaloogiline, aga noh, kirjutan ju endale.

No, sain hakkama?

joujou