kui palju jama võib ühe ettevõtmisega kaasneda. Ja ma arvan, et puhtalt sellepärast, et mina olen läheduses, ei funka ükski masin.
INGLISMAA- et ma midagi ei unustaks!
Õnneks oli Lokike mu juures, sisse kolinud eelmisel päeval pärast ruumilise eksamit. Aitas pakkida, mõtteid organiseerida ja kaitses kõige kurja eest. Ja Liis tuli külla, tõmbasime vessarit ja ajasime juttu!
Helena tuli enne kaheksat oma papsiga mulle järgi (29 jan.2011). Seljakott pakitud, ID ja raha kaasas, muu ostame. See oli põhipoint- Kõik mis vaja, ostame. Ometigi oli kuri kahtlus, et keegi võib mind röövida. Tallinnas bussilt maha astudes käiski esimene mõte peast läbi ( kui keegi mu kotist haaras) et juba(!) röövitakse. Matu oli, hihii. Väike üllatus. Tänu temale olid vahemaad vähemate kukkumistega, sest igal pool valitses hirmus libedus. Helena pakkinud, Tea meile mõned WC pennid jaganud, sõin oma viimase kabanossi, viimase lihatüki enne taimetoitlaseks hakkamist ( olude sunnil, muidugi:D). Pagasiga probleeme ei olnud, lend oli kena, kuid liiga vähe rappumist. Lennuk jõudis varem, arutasime, et oleks võinud bussi lennujaamast Londonisse isegi varasemaks osta...Kuni nägime tohutult pikka saba, mis lahutas meid bussijaamast. Järgmine paanika: fakk me ei jõua isegi järgmisele bussile. Tegime veits sohki, tuimalt hüppasime kusagile järjekorra vahele, et jõuaks ikka õigel ajal..Otsisime rohelist bussi, mis teoreetiliselt platvormilt number kuus. Hui. Üks bussijuht näitab ühte bussi, teine bussijuht teist. Lõpuks saime õigele bussile, mis ei väljunud platvormilt number kuus ja oli täitsa lilla. Kõndisime rongijaama, et lasta välja piletid. Ka see ei funktsioneerinud esimesel korral korrektselt, õnneks saime oma piletid siiski kätte. Ka WC rahavahetus automaat ei töötanud esimesel korral..Ka aparaat, mis meid rongile pidi laskma, ei töödanud. Isegi mitte viiendal korral. Rongile me saime, kuid me ei teadnud, kas see on õige rong. Mingi aeg hakati rääkima, et rong pooldub..Me ei teadnud, kas me olime õiges vagunis. Kuna olid teetööd, siis me ei saanud sõita otse Brightonisse, vaid pidime mingis kohas ( Three Bridges) ümber istuma, õnneks võtsime ühe tädi sappa, jõudsime õigesse kohta ja peale mingit aega külmetamist orgunniti ka meile üks kahekordne buss (ma pole varem sõitnud sellistega). Jõudsime siis kenasti Brightoni, kus meid ootas Triinukene. Käisime poes, soojendaime, ostsime süüa ja shoksi ja värki ja läksime selles kaunis linnakeses suuuurest mäest üles, jõudsime Triinu koju...ja külmetasime edasi:D Aga ta kodu oli nunnukas. Eht inglaslik pisikesed ridamajad, imeväikeste tagahoovidega. Kus kraanikausis on kaks kraani mis annavad siis vastavalt tulikuuma või jääkülma vett. Ning et vett natuke segama pidi tegema imekiireid liigutusi kätega edasi-tagasi:D Tuttu ära
Varajane äratus, maast lahti, liikusime teatud kohta, kus pidi meid üks turistibuss peale võtma. Samal ajal juba vahtisin linna nagu lehm lennukit. Nii ilus, mägine, nunnu, ei mingit libedust. Istusime bussi ja sõit võis alata. Esimene peatus Salisbury katedraal, mis oli nii kaunis ja võimas. Trallasime seal ringi, tegime pilti, nautisime päikest! Järgmine peatus Stonehenge, sealt soetasin ma endale võtmehoidja. Tegevus oli taoline nagu eelmiseski paigas ja ilm oli jätkuvalt päikesepaisteline ja mõnna. Kolmas ja viimane peatus Bath- Roman Bath, kuumad, auravad ajaloolise tähtsusega.. SPA noh. Ja muidugi ka Jane Austeni muuseum on Bathis, mida samuti külastasime. Siis trallasime selles üleni liivakarva ehitistest koosnevas linnas veel jupp aega ringi, käisime kohvikus ja niisama linnapeal:) Ja tagasiteel vaatasime ühte Jane Austeni filmi ka. Koju jõudes, käisime poest läbi, ostsin oma lemikuid äädika tsipse-mm, hästi palju!! Ja ka natuke alksi, et saaks mu sünna puhul kokku lüüa:) Kell lõi, sain 21 aastat vanaks, sain kaks sünnipäeva laulu ja inglise maiustusi ja eestis shoksi ja nunnuka käevõru kaa veel:)Ja ma ei suuda praegu meenutada, kas sellel õhtul ka pubis käisime? Vist küll.
Äratus oli hiline. Mingiks ajaks läksime linnapääle. Käisime veits poodides. Nii tore, saab kõike kommenteerida- keegi ju aru ei saa. Olime sisenenud ühte poodi, olime imekombel viisakad, ei ajanud rõvedusi suust välja. Kui kuuleme müüa suust: tore on eesti keelt siin kohata. Meil siis midaa, päris lahe! Edasisel shopinul ostsin paar kleiti ja värki. Söö palju jäksad- Miks eestis nii vähe selliseid kohti on? Noh, käisime siis vegeterian hiinkas, sõime, palju jäksasime, mm. Õhtul käisime pubis, kus sünnipäevalaps sai mingit õunalikööri tasuta:D Mulle meeldivad need pubid, teistsugused ja lahedamad, võib-olla lihtsalt huvitavamad.
Äratus varjane. Rongile- Londonisse. Muuseumid- vaatasime ära türannosaurus Rexi ja hunnikus tiaarasid ja kauneid vääriskividest sõrmuseid ja muud sinivereliste värke. Jalutasime Hyde pargis ja shopingle ja kohvile ja Big Ben ja punased telefoniputkad ja London Eye ja oioioiii kui pikk jalutuskäik mööda Londonit. Lõpus rongijaama jõudes ei jõudnud me isegi püsti tõusta, et Triinu kallistada. Oli meie kord bussile minna, et lennujaama sõita. Olime väsinud, nii väsinud. Helenat üles ajades küsis ta minult, et mis ma teen, misk ma nii teen..Ja seda mitu korda.. No me olime päris sodid mõlemad...See oli alles algus. Buss väljus öösel kell 12 londonist. kella 1 ajal olime lennujaamas. Costa kohvikus olid pehmed tugitoolid, kus sai natuke aega keras magatud. Sealt aeti ära, pidime uue koha põõnamiseks otsima, sest lennuk väljus hommikul kell 7.45. Ma tundsin vahepeal, kuidas mu keha protesteerib, mõte kordas: voodi, voodi, voodi. Aga hommikupoole läks kergemaks, ostsin mõned suveniirid ja tulime lennukile. Tallinnas läks mu telefon veel rohkem metsa, et ei lülitunud sisse, õnneks oli Matu ilusti vastus ja sain ruttu Rakvere koju. Mitte et ma tuttu oleks läinud. Tallinnas autosse istudes ütles matu, et ma annaks talle GPS-i, tegin kindlaeka lahti ja seal vaatas mind kaart, kus peal oli dalmaatsia kutsu ja kellele oli külge õmmeldus häästi ilusad hõbedased kõrvarõngad:) Lõpuks olin 40 tundi magamata ja hullu polnudki. Olin väsinud aga niiii õnnelik.
Järgmine päev viis Matu mu Toilasse Orhideesse. Nagu ägedam variant Toila termidest. Sain seal tasuta puuvilju ja kohvisid ja lapsi ei olnud, ehk mingit kisa ei olnud mm...
Ma olen ilgelt õnnelik. Ja ma tean täpselt et ma saan kõik, mis ma tahan. Ja mul on üks unistus, mille nimel ma elan ja mille ma mõne aastakese pärast täide ka viin. Hea on elada millegi ja kellegi nimel!
