Eesti-Poola sõpruskohtumine

Ehk paar toredat päeva Triinuga. Sõitsin bussiga Tallinnasse, Triin samal ajal seletamas, et tõuse nüüd püsti ja nüüd tule bussist väja. Ajasime korda paar asjatoimetust ja hakkasime Pirital veini jooma. Heietasime vanu toredaid aegu ja mõtlesime, et kus lamp kohtades me pole kõik kohtunud (siin ma räägin Soome mitmest väikelinnast ja Kapa-Kohila kohvikust). Sain endale fännisali kaela ja läksime pitsat sööma. Nägin tuttavaid!

Liikusime massiga staadioni poole, saime tigedaks tädi peale, kes eemaldas meilt vihmavarju ja paar shokolaadi. Tegime paar näomaalingut ja laulupidu võis alata!

                                      

Peale mängu tulime mu juurde, järgmisel päeval käis Triin minuga töövestlusel kaasas, hiljem nägime väikelinna elu. Kui naine sõbrannaga kohvikus istub, siis kindlasti sõidab mees üle tee olevasse putkasse burxi järama. Peaks mainima, et me olime kodust umbes 10 km kaugusel. Kohvikus sai head süüa, sõitsime koju ja tsillisime niisama.

Ja hakkasime grillima. Oli põhimõtteliselt juba õhtu kah!

Triin vana grillmaaster.

Praegu olen ma mõelnud ja vestelnud emaga. Jõudsin järeldusele, et parem on käia koolis, kui passida Kiisal. Sest ega nad siin olles mulle eritipalju vähem raha kanda ei saa. Ja Tartus olen ma oluliselt õnnelikum ja tegevuses!

Niiet, kui keegi teab kedagi kes teab kedagi kellel on hea raha eest üks või kasvõi pool tuba välja üürida, siis MA TAHAN SEDA :)

Sellesmõttes et ma olen hea kaaslane. Ma olen vaikne ja tasane, armastan ainult õppida, pidutsemised on läbi ja elu alles ees. Tüng!

Vormsil KÜSi toredikega

See nädalavahetus oli kindlalt selle suve parim! Algas kõik nii, et Riin tuli mulle mu uude koju järele. Jõime kohvi, ajasime juttu ja sõitsime Haapsalusse, kust hüppas auto peale ka Martin. Vahepeal muidugi täiendasime enda joogivarusid ja nii... Auto pargitud, kotid selga, siider lahti ja paati. Kuna paar eelmist päeva olin Tallinna Triinuga tšillinud ja suitsetanud, siis läks nii edasi kah. Paadis oli nii lõbus, nii tore oli jälle ühele väikesaarele minna, teades, et ees ootab kaunis koht ja tore seltskond. 

 Jõudes saarele, oli meile vastu tulnud Gert oma kastiautuga, mis muuseas paar päeva merepõhjas on tillerdanud.

Esimesel õhtul pärast õhtusööki ja jutustamist ja värki otsustasime minna saare baari. Seal oli ka väga hull tantsida ja jutustada erinevate inimestega ja jälle tantsida ja jutustada, nii lõbus oli! Ohh, ma ei oska kohe kirjeldada. 

Teine päev, kui lõpuks ärkasime, oli meil plaanis saarel väike tiir teha. Külastasime kohalike vaatamisväärsusi.

Ja Gert seletas...

Ja siis sõitsime veel...

Ja siis ma solvusin millegipärast Liisi peale. Mängult.

 Grupipilte tegime kah!

 Ja siis oli lambist üks äge laat, kust sain endale tasuta vanaema-stiilis kingad. Ise olen õnnelik!

 Jalutasime metsas ringi. Vaatasime allikaid ja ronisime torni.

Jõudisime lõpuks metsast välja.

Naised!

Lambist oli merepõhjas kõdikõdi tekitav kivim.

 Jee, tegime nigganigganiggaräppppi!

Siis rääkis veel üks tädi meile saare kaitsealadest ja värki, mu kõht lausa nurrus selle peale. Jällegi, peale õhtusööki väike saun- autoga mereäärde-koju-baari. Baaris nalja ja tantsu. Peaks ütlema, et elu parimat tantsu... polegi keegi veel mind nõnda hullult keerutanud ja juhtinud, see oli vägev lausa! Ja päris naljakas on ka, kui kõik panevad ringis korraga oma pepud ringi sisse ja siis elu eest sheigivad:) 

Tegelikult ma enne saarele minekut mõtlesin, et ma ei aja eriti nilbet juttu. Mõtlesin, et üritan olla normaalne. Aga esimesel viiel minutil Vormsil oli juba mölasoon avatud ja seda ei avanud isegi mina! Nii tore oli kogu meie naljaka möla kõrvalt jälgida esimese kursuse tüdrukuid itsitamas meie imala jutu peale:)

Peale seda nädalavahetust on mind haaranud masendus, nagu peale SA. Kui kõik päevad on täis nii toredaid inimesi ja üsna palju tegevust, siis niisama kodus istudes on suht jama küll. Ja ma juba igatsen neid inimesi niii nii nii palju. Ja ma armastan Teid kõiki! 

Kolides

Mu elus on muutuste aeg. Olen ma juba jõudnud halada, et mul pole enam Tartus kodu? Olen ma rääkinud, et ma pole sedalaadi tsikk, kes kolib oma elukaaslase järel ükskõik kuhu külakolkasse ja muu möla, et olen iseseisev ja blääblää. Raporteerin otse sündmuspaigast (mis sündmus, eksole). Kolisin Kiisale, mehe juurde. Osutus veits paremaks variandiks, kui emaga koos elada. Hetkel elan tõelise perenaise elu. Ärkan kell 11, teen kohvi, simpsonid, annan kiisudele süüa, vaatan telkut, loen ja päevitan, vahepeal lõhun puid halumasinaga. Süüa ei tee ja ei korista kah. Vot sulle perenaist. 

Aga, mu 21. aastasel elukaaslasel on päris kena elamine...

nii seest...

 ...kui väljast

See pilt on tõestuseks, et ma ei ole ainult printsess, onju... Sest 3 ja poole tunniga nagu nalja teeme kahasse neli ruumi puid.

Kõige selle juures, mis osadele võibolla ka printsessi eluna tundub, olen ma õnnetu. Mu esmased vajadused on väga kenasti rahuldatud, kuid blää, eneseteostusvajadus näiteks.   niet...

Aga homme ootab mind Poola-Eesti jalgpall ja fännisektori esimene rida. Üks mu töötavatest Triinudest teeb välja! jess!