Eesti Vabariigi sünnipäev!

Terve Vabariigi aastapäeva hommikupooliku tsillisime tuduriietes ja tegime mõnusa lõunasöögi. Triin tõi isegi põllulilled vaasi. :)

Õhtul panime kleidid selga nii, et olime täitsa sini-must-valged. Seisime kaares ja laulsime kõvahäälselt hümni ja teisi isamaalisi laule. Meie hostelikaaslased käisid korda-mööda uksepeal vaatamas, et mis toimub- eesti oma kassikoor. Peale laulutunnikest tegime väikese pildiseerija. 

Saage tuttavaks- Boris, meie uus auto!

Austraalias rännates on väga vaja autot, eriti kui elad maal- seepärast soetasime ka meie endale ühe toreda Mitsubishi Magna, nimeks tal Boris. Boris on saanud natuke peksa eelmise omaniku poolt, aga see meid ei sega. Juba esimesel õhtul sõitsime Borkaga päikeseloojangusse!

Penola elukene

See nädalal saime kolm tööpäeva viinamarju korjata, aga väga vähe tunde. Esmaspäeval jälle viinapuude vahele. Selline isu on teha 10-tunniseid tööpäevi, aga kellelgi pole nii palju tööd jagada. See tähendab, et vaba aega on parajalt. Saab jalutada, lugeda ja suhelda. Vahepeal ka mööda tuba lihtsalt ringi tantsida.  Aga Penola on nunnu ja looduslikult kaunis kohas. 

Ükspäev käisime kohaliku jalgpalli või kriketi vms trenni vaatamas.

Me neljakesi (vein ka poseerib)

nagu savannis elaks, ainult zebrade asemel on lambakesed

Penola

Elame nüüd kolmekesi Lõuna-Austraalia väikelinnas Penolas- mina, Triin ja Helgi. Penolas elame seepärast, et siin elab juba üks eesti poiss, kes on Helgi sõbranna vend. Saage tuttavaks- Mart. Mart ütles juba ammu Helgile, et Penolas on palju viinamarju ja varsti algab viinamarjade korjamise hooaeg. Mart ütles, et lisaks Helgile leidub kindlasti tööd ka mulle ja Triinule. Nii me siis nüüd siin olemegi. Passime Penolas ja tööd ei ole :) 

Tegelikult oleme käinud ühe päeva viinamarju korjamas, aga kuna hooaeg venib, siis tööd on, aga alati järgmine nädal. Tegelikult tundub, et me ei saanud esimesse töögruppi, ehhki boss kiitis kõikide ees mu kiirust. Ning isegi Mardi boss olevat juba Mardile minu töökatest kätest rääkinud. Aga kiire olin lihtsalt sellepärärast, et ma ei tahtnud bossiga vastastikku töötada, tahtsin kiirelt minema. Boss on natuke nõme ja rassistlik vanamees. Kõige rohkem ärritab see, et me ei tohi töö ajal rääkida ja muusikat kuulata. Jah, rääkida ei tohi omavahel. Aga kui sa korjad viinamarju, siis tegelikult ainus lõbu ongi mölisemine. Kõige hullem on veel see, et boss ise möliseb vahet pidamata. Samuti teised austraallased tohivad juttu ajada. 

Tööle saime Mardi autoga. Mart on selline tore eesti mees, kes lubas meile autot kasutada nii palju kui vaid vajame. See tähendas ainult esimest tööpäeva :) Ja nüüd tunneme, et oleme natukene siin Penolas lõksus. Sest jutt mida lubati ja tegelikkus on natukene erinevad. Aga tegelikult me olemegi kõik erinevad. Kui Penola teised eestlased räägivad sellist juttu: "Kui sul on vaba nädal ja sitaks raha siis loomulikult sa jood terve nädala" siis meil kolmel on vähekene teised huvid. 

tööle!

Elame hostelis! Hostelis elab umbes veel 15-20 inimest ja 95% neist on prantslased. Kõik on tegelikult hästi toredad. Meie elame Helgi ja Triinuga 4 inimese toas, kus vinguda on ainult madalate naride üle ja vaiba puudumise tõttu. Ja muidugi internetist ei tea ka keegi midagi!

 uue kodu elutuba

uue kodu veranda

Penolas on avalik bassein ja see on hästi tore!

Aga ega meil pole Penolas igav olnud, vastupidi. Suhelda on saanud meeletult alustades prantslastest ja lõpetades Lõuna-Aafrika tüüpidega, nalja on saanud meeletult.

ükskord tuli torm ja me lasime vastlaliugu laste liumäelt.Helgi sai kõige pikema liu, et prantsatas kohe pikali!

Umbes 50 kilomeetri kaugusel Mt. gambieris on selline tore sinine järv. Oleme ka roosat näinud!

Hello Penola!

Jalutame mööda maanteeäärt ja maitseme kõiki erinevaid viinamarjasorte!

Melbourne ja Ballarat

Tasmaaniast jõudsime hommikul mandrile. Passisime natukene Melbsi linnapeal ja käisime söömas. Korjasime Piia ja Marguse juurest oma varanduse kokku ja kolisime kaheks ööks hostelisse. Kuna oli nädalavahetus ja Hiina uusaastapidustused, oli päris keeruline elamispinda leida. 

Melbsi trammid. Vist ainuke linn Austraalias, kus trammid ringi sõidavad. 

Ka Melbsil on oma rannaäärne rajoon

Hiina uusaastapidustused. Austraalias on tohutult palju aasia inimesi. (Pole ime, et ma täna öösel nägin unes mind nugadega ründavaid pilukaid.) Pidustused koosnesid enamasti erinevatest laatadest ja esinemistest. Näiteks see kollane draakon/uss õnnistas sisse kõik ärid ja samal hetkel oli igal pool meeletu lärm ja paugud paukusid ning elu kees. 

Melbsi raamatukogu

Üks üritus town hallis

Päris tore kott.

Saime kokku Piia ja Margusega. Tillerdasime veidike linnapeal, ja maandusime ühes üliägedas pubis. Kus sitast on tehtud saia. Nimelt koledad euroalused olid laudadeks ja pinkideks, poe kärud olid visatud puu otsa ja nendest oli meisterdatud grillid. Samas laest rippusid uhked hiina laternad, aga ometi kõik töötas!

Melbsis oli ülitore hostel just sellepärast, et iga hommik sai endale pannkooke küpsetada. Ärkad ülesse lähed kööki, seisad natuke järjekorras, kallad valmis taigent pannkoogipannile ja ootad. Pärast saab kõike meelepärast veel pannikatele peale määrida, alustades shokolaadisiirupist ja lõpetades moosiga. 

Peale Melbsi reisisime Ballaratti, ajalooga kullalinn jällegi. Ööbisime viietärni karavanpargis ja tegime selle üle kogu aeg nalja.

Hommikusöök Ballaratis ja sõit Penolasse- uude kodu- võis alata!

Imeline Tasmaania

Tasmaania oli ammu mõtetes mõlkunud. Peaaegu eestimaaga sama suur kauni loodusega saar Austraaliast lõunas. Kõndisime pärast Melbourneis veedetud ööd sadamasse ja ostsime pileti esimesele praamile. Maksime ennast vaeseks ja 9 tunnine sõit Devanporti võis alata. 

Tasmaanias rentisime ühe nunnu punase auto. Ja jälle maksime ennast vaeseks, sest oleme mõlemad Triinuga alla 25- aastased ja see tähendab lisa kindlustusmakseid. Devanpordis avastasime, et mina unustasin prillid Melbournei ja Triin unustas juhiload Melbsi. Seega olin mina roolis ja Triin luges silte ja märke. Esimest korda vasakpoolse liiklusega teedel ja rool samuti valel pool. Suunatuli käib valelt poolt ja käigud on valel pool. Kõik on väga vale. Õnneks oli autol automaat käigukast- vähem mõtlemist... Kuigi viimati sõitsin automaadiga 5 aastat tagasi.  Kokkuvõttes sõitsin otsa ainult ühele postile tagurdades ja ajasin peaaegu alla ühe väikese känguru. Kriimule, mida loll post tekitas, määrisime peale 30 faktorilist päikesekreemi ja poleerisime natukene. Läks paremaks ja loodetavasti ei saa nüüd auto rattakoopa pealt päikesekahjustust.

Tasmaania on kaunis. Inimestel tundub olevat rohkem ilumeelt kui mandril. Igal pool on roosiaiad ja purskaevukesed. 

Meil oli hädasti vaja koolivorme. 

"kooliekskursioonil"

Cradle mountaini äärsel matkarajal

ööbimispaigast 50 meetri kaugusel vaatasime päikeseloojangut

Külastasime ka Tasmaania poolsaart. Umbes kuu aega tagasi olid seal kandis meeletud põlengud. Kahjustada said nii metsad kui elumajad.

Meemuuseum. Sai maitsta sokolaadi, õuna, vaarika, karamelli ja veel 100 erinevat mett

Liffey juga

Launceston- suuruselt teine linn Tasmaanias

Whitesands rand

Kui Triin käis Port Arturi muuseumis siis mina peesitasin rannas

Hobart- saare suurim linn

Tagasi tulime öise praamiga, meil oli kajut, millel aken ees! Veetsime põhimõtteliselt kogu aja oma nunnus kajutis magades.