Kuid tunne on, et tahan kirjutada. Tahan, et eluks ajaks jääb meelde, et käisin 31 märtisil 2011 Viljandi teatris, "Maakaid" vaatamas( ja leidis tõestust väike eesti-nägn kahte tuttavat!) sama seltskonnaga käisin ka talveakadeemial, talvepäevadel, niisama maailmas mingil räpi peol ja KÜSi sünnipäeval. Muidugi ei lähe ka meelest mu väike etendusekesekene, mida oma kooli avatud uste päeval lavastasin. Ohh seda rõõmu ja tegutsemissoovi! See võiks ka meelde jääda, et kassipojakene pissis mu päevateki täis just ja panin selle pessu just.
Üldiselt. Olen järjekordselt (mis on pettumise antonüüm?) üllatunud(?) inimestes, kui toredad nad saavad (minu vastu) olla. Konkreetne näide. Täna avastasin, et ühe kurja õppejõu kodutöö olin koju unustanud. Ja Tema pani ka lambist reisile.. Ja hädast aitas välja üks ülipikk ja tore kursavend, kes oli nõus loengusse oma veerand või pool tundi hilinema, et mind koju sõidutada. Ma tänan sind:) Samamoodi meeldivad mulle, nagu igale teisele naisele komplimendid. Näiteks teisipäeval enne soome keelt ei saanud audikasse sisse ja läksin oma sõbrantsidega suhtlema. Ja kiitused tulid. Sul on nii kenad saapad. Ja sukad. Ja kust sa põlvikud said? Londonist. mmm, lahee. Oi, kui ilusad kõrvakad (Brightonist) ja jahe hakkas-oi kui kena sall. Ma ei tea, võib-olla on pugemine vms, aga mul suva. Tõesti tore, kui tegelikult keegi ka märkab, mida, ja kuidas sa kannad.
Aa.. ja arvatavasti mu tekst on sellepärast nii nurgeline ja ebaloogiline, et peale teatrit läksime ühte pubisse Viljandis ( mingi seltskond vms, kiriku juures, tore koht oli) ja all on üks iiri kohv, arvataasti esimene mu 21 eluaasta jooksul ja mingi eriti purjus tüüp tõi meile shampa..Mida ma praktiliselt üksinda hävitasin, Õnneks aitas lokike ka:)
Viimased kuud on olnud nii toredad, nii palju tegemist, nii palju rõõmu on see tegemine kaasa toonud. Loodan, et selline eluviis jätkub:)
