Mulle tundub, et ma olen ise ka ripiit nuppu vajutanud, räägin siin ühte asja mitu korda.

Triin sa oled kutsutud juubelile homme. Aga tule parem varem, mingi 5-6 ajal, sest paljud lähvad innale, kes jäi haigeks:D

7 okt. on tartu tudengiteatri vastuvõtt, Helen rääkis veits sellest organisatsioonist, ma ei teadnudki. Nüüd mõtlen-minna, või mitte. Sest tegelt mis kuradi proosapala ma ette pean valmistama? Räägiks neile veits Harmsi, aga ma ei saa ju seda üksi teha. Ja luuletus tuleks see, mida ma algkoolis neil võistlustel esitasin. a la kurk on vedi kange mul, aga arst on range mul keelab jäätist süüa, mõelge sõbrad enam ma ühtki eskimot ei saa, ehhki neid on müüa:DRange arsti kohapeal vibutan näppu ka. Ja siis üks laul(!!) Ma julgen ainult lollitades laulda ja sõprade kuuldes ja missugune laul, ahh, kuidas, mida. Aga no tegelt võib valida 2 kolmest. Aga kas ma ei saaks valida mitte ühtegi kolmest? et kohe niisama? ei? Miiiks!!!!

Heeeihoo, ei suitseta ei joo. Eile mina ei ei joonudki, seeeest Tema-niiet tapab. Ühesõnaga peale kooli ( peale 1A5 kui pepp valutas) tulin koju ja hakkasin singirulle keerama ja täidetud mune tegema, sest tuli ju tähistada 20 aasta juubelit. Enne juubeldamist oli veel vaja käia auhind vastu võtmas ( Triin sa saad omale Rudolphi nina ja siis saime veel nivea isepruunistuva kreemi, teise rudolphi nina, siis mingid 2 matkakaussi, siis selle megazonei kinkekaardi ja shakespeareis saame käia 300 eegu eest söömas ja rohkem ei tule ettegi. ühesõnaga päris palju sitta ja päris sitt on selliseid asju jagada ka). Aa, süüa anti ka viinamarju ja nii, et 2 vaagnat oli. Maksma ei pidanudki!:D

Niii, siis oli aeg minna juubeldama, ta tädi juurde, kus lapsed, ehk siis mina, tema, tädipoeg ja kaks plikat olid üleval korrusel ja mängisid omaette, senikaua kui all täiskasvand viinutskit võtsid. Tegelt oli ka jumala naljaks, mängisime miskit sõnasõda, aga väga lahe oli. Senikaua kui ka lapsed võtsid liiga palju õlmarit, et nagu oleks repiiiit nuppu keegi vajutanud. No tegelikult nägin palju vaeva, et keel hammaste taga hoida ja mitte pinda käia, et a la ära joo rohkem, vaid las teeb mis tahab. Terve õhtu ei blokkinud.. Ja tulemus...:D ikkagi oleksin pidanud blokkima ja ära keelama, sest jah.. õnnetusi juhtub kui piiri ei peeta, ehk siis kalli-kalli WC:D Ooooh.

Ja täna, tegime mu juures Liisi ja Triinuga seda faking excelit. Muidu oleks ok, aga nii palju jama. näiteks mu arvuti lihtsalt jonnis, võtsin Tema arvuti, seal on klaviatuur täitsa perses, midagi ülesse ei leidnud. Tegelt need asjad ei ole ju teab mis rasked, lihtsalt need jamad, mis vahele tulevad ja söövad nii palju aega, ajaaavaad nääärvi. Aga ma ei lähe. Närvi.

Vahel on õigus ärrituda. Ja tegelikult ma olen vist suht kiire ärrituja, selle kallal peaks veits töötama. Täna käisin koolis, läksime poodi (sest ta oli pooled asjad unustanud osta) tulime koju ja hakkasime meisterdama. Nimelt singirulle ja täidetud mune ja kartulisalatit. Ja kartulisalat ei saanud kurki ja kartulid jäid koju ja leib ja sai ka. Õhh, kuidas mind ajab närvi organiseerimatus ja valed otsused ja vale ajaplaneerimine. Eriti kui pärast võidakse minust seeläbi halvemini arvama hakata. Aga ma nüüd lähen saan meie auhinna kätte:)

Palju õnne, saime kolmanda koha öös orienteerumise eest, väga tublid olete, et lõpuni käisite. Tegelt ma jumalast arvasin, et me olemegi tagantpoolt kolmandad, aga näed, keegi oli liiga palju õlmarit joonud ja valesti arvutanud:D haaahaa:D

Tunne on hetkel nagu selline sasipundar ja lootusetu, nagu alati semestri algul. Kui saad teada, mis kõik tegema peab ja kõik saab ju teada korraga, siis on hästi lootusetu tunne. Kuid nagunii närin läbi, alati närin. Aga keegi ei keela ju ometi vinguda:D

Tal on täna sünnipäev ja mul on nii halb, et pole midagi ostnud talle. Ideaalplaanis oleks Tartoo tatooost kinkekaardi kinkinud, see oleks talle meeldinud, aga õnneks ta on üsna mõistev noh. Mis teha, kui kool ja pank on raharöövlid, tööta palju tahad, bljät.

Üleeile õhtul käisime jalutamas ja oli sellinne sombune ja vihmane ja jahe..kuid mulle meeldis, mulle tõeliselt meeldis. Sellinne mõnus oli, südames oli soe justkui. Praegu on veel ilus, aga see ei meeldi kohe üldse kui kõik on raagus, ja ei jõua neid esimesi lehti oodata.

Premeerisin end täna hiinakaga. Ostsin Yam-Yam-st pekingi kana. Tartu üks tšillikaun on võrreldav Rakvere kolme tsillikaunaga. Aga väga hea on. Ja üsnagi soodne, vähemalt Tartu kohta. Noo ma ei hakka Bamboo nuudlitest rääkimagi...

Premeering siis öösel jalutatud 30 km eest. Navigatsioonihäire möllas taas. Ja tagantjärele mõeldes ja lihasvalu eirates siiski oli väga lahe. Mis siis, et me Riinu ja Kaiga katkestasime, tundisime, et olime justkui vormis ja tundsime valu-valu-valu. Aga ma juba praegu mõtlen, et tahaks varsti jälle, ehk kevade siis. Endale kunagiseks lugemiseks marsuut Otepää-Hellenurme. Enne matka käisime Härjanurmes triinu kalatalus friikaid söömas ja mis eriti koomiline, jõudsime jällegi üsna napilt.

Tegelikult täna õhtul ma olen kurb ja õnnelik üheaegselt, nimelt Triin läheb semestriks Inglismaale. Tema üle olen loomulikult õnnelik, kuid ise tunnen kurbust ja päris tõsiselt kohe, sest see on inimene, kellele alati loota, välja kutsuda, pannikaid teha, lolli mängida. Nüüd on natukeseks ajaks vist jälle aeg maas. Kusjuures enne Yam-Yami veel tsillisime natukene mu juures ja rääkisime matka lõpukilomeetritest ja jätsime head aega.

Aga tervitan siis ka sind, Triin, oled esimene, kes teab mu bloooogi aadressi ja oled arvatavasti esimene jälgija ja nüüd ma peaks ennem mõtlema kui kirjutan ja siis mõtlema nendele kirjavahe asjadele ja üle lugema, aga ma ei viitsi. Küll sa aru saad:D

Üleeile peale kooli käisime Triinuga emajõe ääres söömas ja siis Pierris lattet joomas. Ma ikka imestan, ikka veel, et kuidas keegi saab nii tore olla, ja nii südamlik ja tark ja hea, ooh. Eile aga oli mul palgapäev ja käisime Big Benis õlmarit joomas, okei mina lattet. ja veel küüslauguleibu ja mingeid jalapeniorulle ka, mis olid vuuh vürtsikaad, kuid kuumalt väga head.

Palgapäevast niipalju, et muidugi on tore saada raha, eestis oleks mul vast 2 kuu palk ja rohkemgi, kuid nüüd mõtlen, et miks nii vähe, sest 4 pühapäeva õhtut andsid juba lõviosa raha, aga teised õhtud ja hommikud siis väga ei loe nagu midagi. Sellessuhtes oli pettumus. Ja nüüd oleks küll kombo, kui saaks koolilt veits raha ja pangalaenu ära makstud, endale võiks jääda ka veits, saaks vabamalt elada ja plaanide kohaselt võiks aastavahetuseks Londoni minna ja triinule ka külla hüpata. Oleks vaast toreee!

Kool-kool-kool Sa tundud nii hirmutav ja deem, tavaliselt ma esirinnas, kes kodutöö tehtud saab, see kord aga mul pole veel midagi tehtud, kuigi jagatud on juba palju ülesandeid. Ma loodan, et ka see aasta läheb mul hästi, ilma megasuure närvipingeta. Et kooli läheks ikka hea tujuga ja rõõmsa meelega.

Matka ma ootan. laupäeva öösel 36 km Otepäält-Hellenurme:)

Täna ärkasin ainult selle pärast kell 7 ülesse, et minna korraks kooli, öelda õpetajale, et ainult 2 inimest meie kursuselt luges mingi seaduse läbi, leppida kokku uus seminari aeg ja koju. Mõttetu.

Mul on silmad peas ja täitsa õiget värvi ka. Tunne on ühesõnaga parem kuid väike hirmutunne on siiski. Ja tahttmised on ikka omamoodi, ravimite pärast, ma usun. Eile tahtsin kooki. Mul pole ikka väga-väga kaua koogi isu olnud. Aga käisime siis Verneris ja sõin NÕHK kooki..noo., ma ei oska öelda..Kreem oli vahel liiga magus, kuid samas head hapud marjad olid koogi vahel.

Mis asi on vanavanemate päev?

Praegusel hetkel tundub elu nii tühine ja mõttetu ja lootusetu. Või vähemalt minu oma. Aga eks selline suhtumine tule masendusest, mis nendest haigustest tuleb. Ja eelkõige sellest, et paranemise märke pole juba pikka aega märgata. Pigem läheb kõik veel rphkem metsa. Eile käisime õues, istusime Tema, ja 2 ta kursavennaga kusagil Toomamäe läheduses. Nii hea ilm oli, nii mõnus oli õues olla. Kuid jah, pärast koju tulles oli palavik tekkinud, mis ehmatas päris ära, sest mul pole umbes 5 aastat palavikku olnud.

Palun ma tahan saada terveks.

Olen 4 päeva joksul 2 korda silmaarstil käinud ja apteeki viinud ka kuhjaga raha. Ma saan aru, et tervis on maailma tähtsaim väärtus. Ma saan aru. No miks mul siis paremaks ei lähe. Üks asi ajab veel närvi. Alati, kui Ta korraks läheb, siis läheb Ta kauaks. Või vähemalt praegu, poolsegasena, see tundub mulle. Ja, see on mind juba ahastusse viinud, nutan-nutan-nutan..

Suvi oli vahepeal. Soe ja mõnus. Pff. Mul möödus tööd tehes, igatsedes Tartut ja sõpru. Päris mitu töökohta jõudsin pidada. Tsillisin loomadega ja varjupaikades ja natukene korjasin maasikaid ja siis noh Carnevaaal, juhuu. Vähemalt viimases sain ennast tõestada ja sain tagasi enesekindluse, mille eesti töövõtjad mult ära võtsid( a la et ma ei kõlba kellelegi) küll aga kõlban välismaalastele, isegi väga hästi. Ega muidu poleks ma extraordinary olnud ja friiii baari saanud kogu õhtu:D Haah. Naljakas värk tegelikult. Kuid jah. Igavust täis oli see suvi. Muidugi oli tore seal kaugel Soomemaal olla ja pätakaga tsillida, aga lõpus ei jõudnud enam seda kooli algust ära oodata.

Pekki küll, hõõh. ja nüüd pean siis kodus istuma, silm limaskesta põletikus ja kurk viirust täis. Ja kool käib juba täie hooga. Mina pean päevast-päeva vedelema teki all. Appikene mul juba kõik lihased on valusad ja surnud ma tahan kooli ja ma tahan trenni ja ma tahan terveks saada ma ei viitsi enam passida siiin fakkkkkk.