Aga, aga... Vahepeal käisin Põlvas, olen ju tädi ja täna lähen eelviimast päeva kliinikusse ja eile sain kokku oma kunagise bestikaga. Tore oli, kuid ma tean, et ma ei või tema peale loota, sest ma ei või temalt ühtegi teenet paluda, sest muidu olen ärakasutaja. Arvatavasti sellepärast oligi nii kerge suhelda, et mingit suurt sõprust pole loota, kuingi jah, niisama tsillida on lõbus. Ja tegelikult ajab see närvi, kui inimesed näevad minus sitta. Mis mõttes, ma ise küll aru ei saa, et ma olen midagi valesti teinud.. Pigem olen mina olnud see ärakasutatav pool. Ohh, keerukas...
Esmaspäeval lähen vist Soome, kuigi ma ei tea, kas mind tahetakse sinna, sest nagu iga hinnaeest saadetakse tallu ära. Ma ei taha enam põllutööd teha. Palun eiii!
