Uus-Meremaa

Jõudsime Uus- Meremaa lõunasaarele, Christchurchi, 18. juunil, otselennuga Brisbaineist. Nagu ikka, lennujaama kiirustasime, sest olime oma rahaasjad jätnud viimasele minutile, ning enne lennukile minekut veetsime umbes kolmveerand tundi pangas. Pangatöötaja, tore noormees oli meie rutust teadlik, ning liigutas ennast nii kiiresti, et vahepeal pühkis otsaeest higi.

Enne lennujaama minekut ostsime kaasa süüa, mina paar sushirulli ja Triin umbes 8 banaani. Lennusõit oli lühike, umbes 3 tunniga olimegi Christchurchis, uues riigis üle 8 kuu. Lennujaama töötajad olid toredad, meeldivad meesterahvad, kes ajasid nagu muuseas juttu, aga küsisid meilt väga huvitavad küsimusi. Kusjuures, enne maandumist pidime täitma ühe ankeedi, kus küsiti, kas me oleme viimase kuu jooksul metsas käinud ja kas meil on kaasas säärased asjad nagu matkasaapad ja telk. Kuna me oleme ausad eestimaa kodaikud, siis loomulikult ütlesime, et oleme metsas käinud ja ööbinud ning telk ja matkasaapadki kotis. Seejärel suunati meid juba järjekordse meesterahava juurde, kes palus näha meie saapaid ja telki. Üks onu tuli ja viis meie telgi laborisse, kust ta siiski midagi põnevat ei leidnud ning teine onu tegi meie matkasaabastele korraliku puhastuse ja andis veel uue kilekoti ka kaasa. Nimelt kardavad need saareelanikud, et koos saabaste ja telkidega toome kaasa võõrapäraseid taimede seemneid ja muid elukaid. Samamoodi küsiti meilt umbes 5 korda, et ega meil juhuslikult puuvilju kotis ei leidu (Triin oli õnneks banaanid ära söönud), sest näiteks ühe austraalia õuna vedamine Uus-Meremaale võib maksma minna 400 taala- see on siis trahvisumma, mis määratakse, kui mõni puuvili su kotist leitakse. Ausõnast neile ei piisanud, enne riiki sisenemist said meie kotid korraliku läbivalgustuse röntgeni näol. Viimaseks saadeti üks koer meid nuusutama! Oli alles kadalipp! Ent töötajate toredus ja mõnus vahetu naljaviskamine tegi sellest ebameeldiva kogemuse asemel hoopis uue ja huvitava kogemuse, nagu ütles ka üks lennujaamatöötaja, et ka see on osa kogemusest, tõsi ta on.

Järgmine suur küsimus oli, et mis nüüd? Sest kell näitas üle südaöö ja meil ei olnud ööbimispaika, ning lennujaama keegi ööseks jääda ei tohtinud ja Cairnsi nalja, et magada lennujaama ees kunstmuruga kaetud lapil korrata ei saanud, sest Uus-Meremaa kliima on kehvem. (Praegu sajab näiteks lörtsi). Triin käis korraks kellegagi jutustamas ja tuli tagasi paketiga, mis hõlmas endast hostelisse sõidutamist ja kesklinna hostelis ööbimist. Tore!

Hommikul ärkasime kell 7, et minna Christchurci uudistama, see linn on natukene õnnetu, sest on kannatanud maavärina all ning suur kesklinna rajoon on lihtsalt aiaga ümbritsetud ning ligipääsmatu. Igal pool käib küll vilgas ehitustöö, kuid maavärin on jätnud oma jälje.

veidike rõõmu linnapilti

peaaegu et ainus hästi säilinud tänav!

Järgmiseks ruttasime bussile, et minna lõunasaart avastama. Paari tunniga jõudsime Lake Tekaposse, mis on väga kauni ümbrusega väike kuurortlinnake. Viskasime kotid kõige nunnumasse hostelisse, kus kunagi käinud. Nunnu all siis mõtlen seda, et tegemist oli kui koduga. 

Ning hostelis olid elektrilised tekid! See tähendab siis seda, et teki seest tuleb juhe,  mille paned seina ja seal on pult, mida saab kruttida nagu triikraua nuppu, et 3 on kõige soojem ja nii... Ja voodisse mineku ajaks oligi voodi juba iseenesest soe! Ja see oli nii tore, magasin lausa hommikul kella 9-ni.

Lake Tekapos läks Mount Johni vallutamiseks, iga sammuga vaatasime ringi ja ahhetasime, maastik oli võimas, lumised mäetipud ja kaunis sinine järv! Lund nägime kuurortiski, hüppasime ja katsusime! Enne mäkke jõudmist läbisime loomulikult metsaala, metsas oli eesti metsa lõhn! Ja kasvasid lehised, metsaalune täis okkaid ja sammalt ja seda värsket lõhna, nii mõnus!

Nägin lund üle pooleteise aasta!

Mäe otsas oli kohvik, loomulikult jõime kohvi ja sõime küpsiseid 

 Ja lumevärv õhtuvalguses

Ja tagasi koju natukene suurema tiiruga, otse lambaaia kõrvalt

Kodus ootasid meid toakaaslased, hispaania ja tšiili poisid, kellelt saime teada, et toidupood on lahti. Kuna õhkkond oli väga kodune, siis ruttasime poodi ja ostsime spagette, muna ja tomatikastet ja keerasin ühe mõnusa õhtusöögi kokku. Ja istusime teleka ees, koduriietes, õues oli jahe, vaatasime pilte ja sõime. Nii hubane. Mingiaeg algas telekast üks kaasahaarav film- The Hunger games. Hispaania poiss seletas natuke tausta, tõin prillid, kustutasime tuled, istusime Triinuga oma lahtikäivates tugitoolides ja nautisime elu! Film sai läbi, tõusid poisid, läksid magama, nii meiegi. Just mõtlesin kui normaalne see tundub siin jagada magamistuba täiesti võõraste inimestega.

Hommikul enam meid päikesepaistega õnnistatud ei oldud. Vihma sadas ja lähimaidki lumiseid mäetippe ei olnud näha. Sellegipoolest pärast pikka hommikukohvi võtsime ette jalutuskäigu kirikuni ning sõime kooki ühes toredas kohvikus, kus ostsime mõned lennupiletid. 

Päeval võttis meid peale buss, et viia meid Wanakasse. Wanaka on samuti tore kuurortlinnakene, ning jällegi õnnestus meil saada väga hubasesse hostelisse, kaminaga ja puha. 

Nagu öeldud, ilm ei olnud enam nõnda hea, seljakotile pidi lausa kile peale tõmbama. Wanakas nautisime elu ja rääkisime Benjaminiga Singapurist (olen nüüd palju targem). Hommikul läksime kohvikusse, sest arvasime ekslikult, et buss läheb saare läänekaldale kell 1. Varsti plahvatas, et kurat küll, aga buss läks tegelikult kell 10. Noh, olime iseendi peale tigedad. Ja tegelikult pärast selgus, et buss ei läinudki läänekaldale, sest teed on mägedes läbimatud ning buss ei sõida! Põikpäised eestlased otsustasid siis hääletada läänekaldale!

Hääletades jõudsime umbes 15 km edasi- Lake Haweasse. Käisime ühes hotellis ennast soojendamas kaminatule paistel.

Ja jätkasime hääletaja rasket elu. Varbad ja sõrmed külmetavad, keegi meie soovitud suunda ei sõida, sest teed on suletud, aga põikpäiselt ootame, et keegi tuleks, rehvil ketid ning me saame läänekaldale. Kus sa sellega. Ainus, miks inimesed kinni pidasid oli, et meile öelda, tüdrukud, kas te teate, tee on kinni. Või siis küsiti meie nimesid ja päritolu, tehti pilti ja seda kõike kohaliku ajakirjaniku poolt. Ilmselt olime kohalikus lehes uued kuulsused. 

Kaks tundi tulutut hääletamist ja otsustasime minna tagasi hotelli ja küsida kõige odavam tuba. Neil oligi seljakotiränduritele lausa maja eraldatud. Viskasime siis Triinuga põrandale puhuri ette pikali, magasime seal niimodi kaks tunnikest, käisime veel hotelli juures internetis ning seadsime kõik oma Uus-Meremaa lõunasaare plaanid ümber. 

hostel

lumetorm taga mägedes

Olime lõksus Uus-Meremaa lõunasaarel, sest praamile saamiseks oli saar vaja läbida kas idapoolt või läänepoolt ning mõlemal teel oli alasid, mis olid läbimatud. Hääletasime Queenstown-i. Kohale saime ühe meesterahvaga, kellel oli päris äge koer autos, ma olin üsna hirmul. Tee Queenstowni oli ka päris kihvt.

Peni ronis vahepeal Triinule sülle, ma selle elukaga ühte istet jagama ei hakanud.

Miks Queenstowni? Sest seal on lennujaam! Lähme siis lennukiga! Jõudsime lennujaama, kell 11 öeldi, et kella 2ne lend Wellingtoni on avatud. Mõne tunni möödudes hakati lennuaega edasi viima. Istume Triinuga lennujaamas ja vangutame pead, uskumatu, oleme lõksus. Asi, mis varem pole minuga juhtunud! Istume ja mõtleme ja uimame, käisime poes, ostsime süüa. Vaatasime juba ööbimispaiku Queenstownis, sest meie lend tõsteti järgmisele päevale. Õõh. Mis teha. Viimase asjana mõtlesime, et okei, lähme küsime kas hoopis Aucklandi saab homme, siis oleksime Tuulale ja Evaldile lähemal, ei peaks nõnda kaua aega bussides passima. Lähme lennufirma töötaja juurde, ta ütleb, et nad tavaliselt nii ei tee...Aga kas te tahate kohe Aucklandi minna? Me vastame, et muidugi! Ja poole tunni pärast väljus lend Aucklandi põhjasaare põhjaosasse ja Maarja ja Triin rõõmsalt lennukis, said lõksust välja!

Aucklandis jalutasime õhtuhämaruses ringi, ööbisime hostelis ning hommikul lõõpasime oma kottidega bussipeale, et sõita mu armsa kursakaaslase Tuuli ja tema (ja minu ka) sõbranna Eva juurde! Jõudsime hostelisse, lasime ennast tüdrukute tuppa juhatada. No ja oi oli alles kisa kui 4 eestimaa tütrekest lõpuks üksteist üle 10 kuu nägid! Ma olin kirjeldamatult õnnelik!

Katsusime üksteist palju, ning läksime kohalikku vaatamisväärsust avastama: Mauao mägi! Esmalt tegime mäele ringi peale ning siis ronisme tippu ka!

Käisime kohvikus

Jaanipäeva hommikusöök! Ammu pole nii hästi süüa saanud! Ja õhtuks olid tacod... mmmm, need tüdrukud oskavad toituda ja seda valmistada!

Mõtlesime tüdrukutega minna Uus-Meremaa põhjasaart avastama. Ent. Pühapäeval oli üsna võimatu normaalse hinna eest autot rentida... Läksime mäkki mõtlema. Nii kaua kui seal mõtlesime ja sõime/jõime, sai Tuuli sõnumi, et ööbimispaik on selleks ööks olemas. Tuula ja Eva prantsuse perekond!

väike pagas

ootavad bussi, sest väga matkata ei olnud enam jaksu

Prantslaste juures valmis üks mõnus ja ramus õhtusöök, nagu jaanipäeval ikka! Neli tüdrukut hüppasid üle lõkke... Okei, üle välgumihkli tegelikult ja veetsid toredalt aega!

Järgmisel hommikul läksime autojahile. Saime lõpuks mõistliku hinna eest rendiauto. Ning esimene peatus oli pood, kus pidi müüdama odavaid aga megahäid küpsiseid :D Ja läksime Coromondli poolsaart avastama! 

sõitsime linnast välja, mööda palmialleed

Ühel nunnul matkarajal

mööda pimedaid koopaid

Ronisime Paku mäe otsa

Kui me üritame normaalset pilti teha, siis tuleb pilt selline

Ja mis tegelikult toimub: 

Vetsude juurest sellised vaated siis

Leidsime hosteli, kus öö mööda saata, õppisin uue termini: Paldiski, mis siis kirjeldab seda hostelit :)

Ning järgmisel hommikul viisid Tuuli ja Eva meid lennujaama. Tsiteerin Tuulit: Nägudest võib välja lugeda, kes sõidavad Havaile ja kes jääb Uus-Meremaale tööd otsima!