Läbu ja Anzac day

Järjekordne Austraalia rahvuspüha- Anzac day. Meile ja teistele hostelikaaslastele tähendas see neljapäevast vaba päeva. Lisaks lahkusid neljapäeval hostelist kaks prantslast ja üks belglane, mis tähendas, et tähistamiseks oli põhjust küll. 

 Pierre jai toolile magama

 Ja Scilli viimane ohtu

Hostelis elavad ka kolm Moldovlast. Kuni selle õhtuni arvasime, et üks neist on väga imelik. Ja seepärast väga ei olnud teiste Moldovlastega suhelnud ka. Aga kuna õhtul olime sõbralikud ja teised Moldovlased tahtsid koos viina juua, siis miks mitte anda võimalus ka teistele Moldokatele niisama suhtlemiseks, onju. Jõime siis 2 korda pool pitsi viina (olin väga igatsenud), kui Slaava juba hakkas väga lähedale tikkuma. Ütlesin selges ingilse keeles, et ära katsu mind. Slaava tõmbas eemale, kuniks jällegi pidin teda korrale kutsuma. Mingi hetk Slaava tõusis püsti ja hakkas oma lõusta minu suunas liigutama. Ja liikus ja liikus ja Maarja oli horroris ja segaduses! Ainus mõte peas oli, et mida kuradit? Ning kuna ta lähenemist ei lõpetanud, siis virutasin parema labakäega ja peaaegu täie jõuga talle vastu põske! Laks oli nii kõva, et terve elutoa rahvas jõllitas mind, Slaava pani käe põsele ja kõndis ruttu õue ära. Minu käsi punetas, rahvas jõllitas. Ise mõtlesin, et mis nüüd juhtus. Esimest korda täiskasvanu eas pidin reaalselt kedagi lööma lahtise käega näkku, enesekaitseks. Ütlesin siin teistele ka, et see tainapea üritas mind musitama hakata. No lõpuks, kui ehmatusest üle sain, oli nalja rohkem kui rubla eest. Aga Slaava tuli tagasi, kükitas mu juurde maha, ning ma peaaegu et lõugasin üle hosteli, et kao minema mu juurest! Slava üritas ikkagi midagi öelda, kuniks ma lõugasin uuesti, et kaoo mineemaa! Ning Slava pööras otsa ringi ja rohkem temaga sel õhtul tegelema ei pidanud. 

 

 

 

Hommikul nautides kohvi, tuleb Slaava ja hakkab üle elutoa rääkima, et palun vabandust eilse eest, et see oli natural instict (looduslik instinkt) ja kujutage ette räiget vene aktsenti, ja mul oli lihtsalt nii naljakas, ja tal oli üsna naljakas ning kõikidel, kes me ümber olid, kõikidel oli naljakas. No, ma siis ütlesin, et pole hullu, ikka juhtub... Aga pärast seda on hosteli rahvas natuke naljatanud, et mind ei tasu väga torkida, sest ma annan laksu!

Aga, sõpradega suudan ma olla väga sõbralik, võtan sülle ja teeme head aega pilti. Ja tegelikult on kurb, sest tõepoolest hosteli kõige normaalsemad inimesed on läinud- jäänud on vaid moldovlased, mingid väga hipidest pilukad ning kaks inglise tüüpi, kellest üks tundub olevat kogu aeg natukene uimane ja teine on väga arrogantne, aga viimase üle saab tolle enese kuuldes head nalja teha.

Neljapäeva lõunal lahkusid Pierre, Clement ja Schill. Antud pildil olen koige tavalistemate koduriietega.

Ning neljapäeval saime veel viimast kvaliteetaega veeta oma iirlasest sõbra Johniga, sest ka tema lahkus reedel.

Käisime kohalikku mängu vaatamas

jalutasime mööda sügisest Penolat

ja käisime kohvikus

ja John andis meile kingitused. Parempoolne mulle.

Käisime poes, Triin sai kommi, oli onnelik

 

Peno sügis

John nautis veel viimaseid minuteid mu voodis, sest ta peaaegu et elas seal. Ma ise enamasti tegin põrandale pesa.

Ja läinud nad ongi.

Meie tore kardulatöö

Oleme juba 7 nädalat kartuleid sorteerinud. Ja loodan, et tuleb 4 veel. Töö on ikka sama- eemaldame harvesteris liinilt kogu sopa, mis koos kardulatega tahab punkrisse sõita. Aga elu on läinud põnevamaks, sest nüüd oleme töötanud ka õhtupimeduseni, vaatame harvesterist imeilusat päikeseloojangut. Kõige kihvtim on öelda Harvile (meie harvesterile), et noh, 12 tunni pärast näeme- siis käime kodus magamas ja tuleme jälle põllule!  Pimedas läheme kõik kolmekesi kuidagi eriti äksi täis, loobime kardulaid ja naerame kõhud kõveras. Iga jumala kord kui me Harvist välja kobime, naerame tavaliselt Helgiga kõht kõveras ja elu eest, sest keegi on jälle mingi hea pirni maha pannud, ning meie traktorijuht ja kaastöötaja Creg muigab me üle.

Üks õhtu leiutas Triin mingi eriti hea poosi, kuidas venitada või lihast treenida või tagurpidi plankida. Minu ajasid tüdrukud liinile (kus tavaliselt sõidavad kardulad) plankima. Pärast Creg naeris ja ütles, et tüdrukud, kas te ikka teate, et mul on kaamerad harvesteris ja ma näen peaaegu kõike, mida te seal teete. Noh, siis tuli meelde küll, et kaamera näitab ju otse liinile, ühesõnaga ma planksin Cregile otse kaamerasse. Jälle naersime kõhud kõveras.

Samas on Harvi päris hea jõusaal. Me oleme leiutanud kümneid mooduseid, kuidas lihaseid treenida. Vahepeal kui punker viiakse tühjendamisele ja me niisama passima peame, või kui Harvit jälle parandatakse, sest vaeseke on üsna äbarik, teeme mõnusalt harjutusi. Aga siis sööme jälle küpsist ja krõpsu, niiet kõik on tasakaalus. 

 siis kui Harvit parandati

 lounapaus

 Helgi lounapausil

 siis kui Harvit parandatakse

 siis kui loobime kardulaid, et sooja saada. Pildil naerame jalle

 planking

Pannukad ja sõõrikud

Küpsetada on tore, kui sul on puhas köök ja nugadepärast konkureerimist ei ole. Meie "peres" küpsetavad enamasti Helgi ja Triin. Mina olen ikka veel taastumise režiimil Sydney kohviku köögist- kokkan ikka veel nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Ja pannkoogid ei ole mul kunagi hästi välja tulnud. Sõõrikuid ma ei ole isegi üritanud rasvas leotada.

Ühesõnaga, tüdrukutel tulevad alalõpmata head ideed midagi toredat küpsetada, aga oma hosteli köögist hoiaks parema meelega eemale. Aga meil on mõnus alternatiiv- sõidame LAVikate juurde! Nõnda veetsime ka ühe toreda pühapäevase pannukahommiku.

 leidsin poiste kulmkapist tuunikala ja tegin pannukataidise

Ja järgmisel vihmasel ning sombusel pühapäeval sõitsime LAVikate juurde pontšikuid küpsetama. Okei-okei. Maarja istus diivanil, ei jõudnud suudki avada, kui juba küsiti, et kas veini joome. No loomulikult! Ja nõnda ma istusin diivanil ja jõin veini ja vestlesin, kui perenaised küpsetasid pontsikuid ja pärmitaignast tehtud juusturulle! 

Helgi toolised. Veits pompsid on molemad

Ja Chris ikka utles mulle, et moment for your lips forever on your hips. Ma naersin ja votsin jargmise sooriku. Ja soiman teda siiamaani omasooiharaks, et ta selliseid asju teab.

Vein, vein ja vein ning Narracoote koopad

Nagu ikka tööinimestel, nädalavahetus on kõige oodatum aeg nädalas. Nii ka meil. Juba rutiiniks on kujunenud igalaupäevane raamatukogus internetis käimine ja kirikukaltsukas shoppamine. Avastasime ka Penola kohvikut!

Eelmisel nädalavahetusel oli aga Penola ümbruses seoses viinamarja hooaja lõppemisega veinikeldrites avalik veinide degusteerimine ning osalesime ka veinikeldri tuuril, kus räägiti veinide tegemise protsessist ja paljust muust. Veinikeldri tuuril maitsesime meeletult palju erinevaid veine nende igas staadiumis (lõpus ei jaganud enam ööd ega mütsi). Mõni maitses rohkem, mõni vähem, mõne veini valasin isegi renni. Samuti sain käe külge panna viinamarjade sõtkumisele. Veinikeldri tuur algas kell 2 päeval, ning seltskond sama vana hea- kolm eesti tüdrukut ja 3 LAVi poissi pluss teised tuuritajad. 

Pärast tuuri tegime väikese pildiseerija sügisviinamarjades. Huvitav tähelepanek, et alles pool aastat tagasi, tegime Bingenis, Saksamaal, pildistasime ülesse sama toreda pildiseerija. 

Peale veinikeldris tuuritamist liikusime kuuekesi edasi teise veinikeldrisse, kus degusteerisime veel erinevaid veine. Tuleb ikkagi välja, et tüüpilised naiste valged veinid, näiteks Saugnion Blank ja muud magusad veinid mulle ei meeldi, vaid ikka poolkuivad punased veinid, millest ühe oma lemmiku (Merlot) ka koju kaasa ostsin. 

 

LAVikad kutsusid enda juurde. Käisime kodust läbi, võtsin kaasa oma viieliitrise veinipaki, teised võtsid kaasa küpsetamistarbed, ja muud vajalikud asjad, ning sõitsime oma tuttavasse tsillimise paika. Triin küpsetas kooki, Chris rääkis mulle Lõuna-Aafrka Vabariigist ja jagas afrikaansi filme ja muusikat. Vahepeal tantsisime nagu segased, kaks poissi kolmest oskavad tantsida, üks oskab ainult muusika saatel jalutada. Ning vahepeal mängisime õues lendavat taldrikut- rökö varianti. Ehk me Triinuga olime Chrisi ja Stefani vastu paaris, ning mängu eesmärk oli lendtaldrik saada vastase väravase. Arvestades sellega, et poisid on umbes 2 meetrised ja me Triinuga kääbikud nende kõrval, oli mäng täiesti tasavägine!

Kolmas LAVikas tahtis hirmsalt pubisse minna, läksime. Mängisime ka piljardit, mitte ühtegi kuuli ei saanud auku! Penolas on juba kohalike seas tuttavaid- tulid tüübid ja rääkisid, et jaa, ma tean teid, te olete ju Mardi sõbrad..

. 

Koju jõudsime öösel kell 2. See tähendab, et 12 tundi jutti jõime veini ja tsillisime LAVikatega. No nii tore oli!

Pühapäeval käisime Narracoote koobastes. Nali naljaks, et me autos on taga puur, ja seda saab kasutada. Nimelt Chris sõitis terve tee puuris, oma 100 km edasi-tagasi, ja oli ise veel maru rahul. Aga see variant oli parem kui 4 inimest taga istumas, proovisime.

 Narracoote koobastes külastasime Alexandria koobast, mis pidi olema üks ilusamaid. Oligi, kaunis lausa. Kõik need stalagmiidid ja stalaktiidid, sissekukkunud laed ning väikesed kaskaadid.

 

 ja paevavalguses vaike pildiseerija

ja kohvikusse!

Koju sõites nägime jälle ühte imeilusat Austraalia päikeseloojangut. Tegime pilte ja laulsime-tantsisime poistele pala, mille tööl välja mõtelesime.