Neljas koolinädal poolel teel.

Esmaspäev istusime ühes premeeritud Tartu kodus ja mõtlesime, mida nalja me oma rebastega peale hakkame. Õhtu oli mõnus ja kamba peale saime väga palju lahedaid ideid genereeritud. MH repsud saavad Piro mäest joosta üles, laulda ümber purskaevu, metsas veits hirmu tunda, kui sealt igasuguseid hääli kostub ja kui lõpuks liibukates supermäään metsast välja kargab!

Teispäev peale kooli ja tränni saime koolis (!) kokku, et teha mingeid asju maastikukarakteritega.Kõigepealt ootasime muidugi pool tundi väljas, sest kooli sissesaamine ei osutunud kergeks. Ühesõnaga joonistame nagu hullud kalkale majasid, samakõrgusjooni, metsa, veekogusid ja teevõrgustikku. Tegemist on ühe suure projektiga, mille raames käime kogu grupiga (meid on 6. 3 MH-d ja 3 arhidekti ja kõik oleme toredad :D) Peipsiäärsetel aladel sketchimas ja lõpuks valmib sellest siis mingi suurem kirjatöö.

Viisakas stiilinäide. Viisakas sellepärast, et pead pole koos ja pepud upakil.

Kolmapäeval oli käsitööring täies hoos! Käsitööring kõlab eriti ägedalt, aga point on tegelikult selles, et istume piffidega, joome kohvi, sööme maiustusi ja räägime juttu.

Valmis tööd.

mmmeisterdaamine.

Kõige ägedam sünnipäevakutse koos tantsukavaga :D

kohvi jaa...

muffinid!

Neljapäev, reede ja laupäev on täpselt sama tihedad. Ma olen olukorraga rahul !

Öörännak nr. 4

Osalesin neljandat korda öörännakul. Seekord käisime kolmekesi. Mina ja Triinud. Startisime umbes kuue ajal ja koju saime viieks hommikul. Seepärast on viimased pildid, mis tegelikult on esimesed, nõnda päikeselised.

Toimus see Ida-Virumaal Iisku ümbruses ja Peipsi ääres. Algus tõotas tulla õudne. Sinna sõites sadas nii suure hooga padukat, et ei olnud mingit tahtmist rajale minna. Autos laulsime vihmapeletamise laule ja iga teine mõte oli, et seal paistab päike. Parkisime auto ja läksime registeerima. Vihm ei olnud järele jäänud. Ent selleks ajaks, kui pidime rajale minema, saime teate, et täna rohkem vihma ei tule ja nii ka oli. Algul paistis päike, pärast eriti kaunis tähistaevas.

Palju maad käisime pimedates soodes ja rabades, laudteedel, mis olid nii libedad ja kaldus, et kukkusin vähemalt 10 korda. Sama oli ka sillaga, millel polnud ühel pool käsipuud ja mis oli ikka väga lookas. Soodest keegi kuiva jalaga ei pääsenud. Kõige suurem jama oli see, kui pidime tegema ikka mitme-mitme kilomeetrise tiiru ümber raba, sest ühte laudteed ei olnud kaardile märgitud. See tõmbas moti alla. Eriti süngelt mõjus see, kui mingi maja juures hakkas koer väga valjult haukuma. Eriti muserdas see ühte Triinudest, sest rogainil (üks päevane orienteerumisüritus) mõned kuud tagasi oli ta saanud just koeralt hammustada. Ja see tõõmbas moti eriti alla.. Aga vaikselt tuli mott tagasi ja kui lõpus meie nimedega hiinalaterna taeva poole saatsime oli juba eriti mõnus ja uhke tunne.

Nii oligi. märkisime kaardile järgmisi punkte, valgust andsid ainult tähed ja taskulambid.

Müstilised riisipõllud. Triin sai läbi kuiva jalaga, sest tal olid kõrged kummikud. Mina aga..

kallasin oma kummikutest põlluvett välja.

Väike takistus.

Üle selle põllu.

Kärbseseened on kõige ilusamad seened.

Eriti mõnus sügisilm. Kõik on nii kollane ja kirju :)

Ja üle selle põllu.

Püsisime õigel teel.

Alguses veel nautisime.

Mida Sina nädalavahetusel tegid ?

14. september Otepääl sketchimas

Kaks bussitäit rahvast. Meie koos arhidektidega

Künkalt künkale

Tüüpidel oli oma nägemus asjast.

Tatatataaa !

Eile õhtul kadus mul hääl ära. Siiamaani ei ole tagasi tulnud. Otsin ja otsin. Ei leia. KUKUUUU TULE TAGASII

Tänulikkus

Mul on üks armas ja eriline sõbranna. Me ei ole igapäevased tsit-tsät sõbrantsid, vaid pigem siuksed kohvikuvurled. Meil on palju ühiseid tuttavaid ja tsipakene sarnane taust. Räägime ja kuulame, kuulame ja räägime. Kõik on tasakaalus. Mis kõige positiivsem. Ta suudab mind üllatada.

Pühapäeval, pärast eriti suuri alkoholikoguste omandamist oli mul halb olla. No oksendamiseni. Maria kutsus mind kohvikusse. No ei. Teavitasin teda oma sitast seisust ja kutsusin ta enda juurde. Tõi mulle mandleid, mis pidavat pohmaka vastu aitama. Keetis mulle prokkolit, mis väljutab mu kehast halvad ained. Tegi mulle sidrunivett, et ma ikka piisavalt vitamiine saaksin. Tagatipuks jättis mulle oma naturaalse kirsimahla. Kuid, mis mind kõige enam rõõmustas oli nimelt see, et ta ei mõistnud mind hukka, vaid rahustas maha. Ja ma olen ääretult tänulik. Aitäh, Maria !

Minu arvates sõprusega ongi nii, et teatud asju ei pea sõprade ees põdema, näiteks segamini kodu või seda, et oled kellegi peale vihane või oled koduriietes või oled pohmas. Sest juhul, kui tegu on ikka sõbraga, on sellised olukorrad vastastikkused. Ja see on loomulik. Täiesti normaalne. Või veel parem kui naljakad. Hahaaa kuulä, kas pean sulle koristusbrigaadi saatma?

Soovitan. Palun mine hambaarsti juurde. Sest kui augud on juba nii suured, et tuleb teha mitmekordselt juureravi, siis lihtsalt tekib kahe nädalaga eelarvesse 50 eurone auk ja järgmisel nädalal umbes samasuuuuur, raisk!

Tõbrastest, ilusast kuurortlinnast ja sünnipäevast

Sünnipäev. Mõnus mereäärne suvila. Mõnusad inimesed. Kaunis sügisilm.

Lahedad mängud mõeldud, inimesed ühendatud.

Palju alkoholi. Liiga palju tasuta alkoholi sünnipäevalapse kulul. Rääkimata kõikidest kartulitest, lihadest, värskest salatist ja kartulisalatist, kringlitest, tsipsidest, soolapähklitest...Tõotab tulla mõnus istumine, mis ?

21. eluaasta. Puberteet on läbi ja mõistus on koju jõudnud. Oled üliõpilane, austad oma sõpru, Sa väärtustad head seltskonda ja naudid veini ja rummi. Austad oma vanemaid, samuti toitu, suudad hoida korda, isegi siis, kui jalg ei käi sirgelt. Sa kindlasti mitte ei sõida pärast nauditud veini autoga, nõnda, et pagasnikus on inimesed. Kindlasti mitte Sa ei äesta, ei rooja peopaika. Või siiski ?

.

Kindlasti mitte Sa ei retsi sünnipäevalapse naise ja sõprade poolt hoole ja armastusega valmistatud salatit. Või siiski ?

Alkohol ei ole tegelikult süüdi. Pigem enesekriitilisuse puudumine. Või see, et MINA ISE ei võtnud endale politseiniku rolli. Keda siis veel süüdistada, kui mitte ennast ?

Ma usun, et enamuste mäletamist mööda toimus ikka sitaks lahe sünnipäev. Ega üleni tembeldatuks saada ei ole ju iga päev võimalik ja seejuures tahtmatult lasnamäe narkarit imiteerides. Ja pesumasina käele joonistamine on ka geniaalne.

Einoh, oli kuidas oli, aga mälestus missugune. Isegi sellinne, et pühapäeval juba loodetavasti traditsiooniliseks saama hakkaval metsatiirul arutades jõudsime järeldusele, et kõige ägedam oleks, kui saaks selle "sünnipäevaniidikese" ajust lihtsalt välja tõmmata ja mitte selle viimast osa mäletada.

Nüüd juba uued mured. Ma ei taha igasugust ennasttäis mutti endale lõputöö juhendajaks. Ja see AINUS, kellele ma niii lootsin, lõpetas just sellel aastal mu ülikoolis töötamise ja ei võta enam endale juhendatavaid. No mida hekki ? Siin tuleb jälle see asi mulle meelde, et miski ei tule mulle kergelt, ega see lõputöö juhendajagagi siis teistmoodi ole.

Täna tegi Tuusja KÜSi ruumides pannkoogijahust, suhkrust ja kakaost nii maitsvaid muffineid. Ja KÜSil oli üldkoosolek kaa jaa juba uus mure. Peale koosolekut läksin zumbatama ja mida kuradit mingi fotokaameraga äbarik tuias saalis ringi. Ning kuna ma keksin ikka ees ja küljel, siis arvatavasti võite mind tulevikus kusagil higisena ja tigedana näha.

13. september. Kool on kestnud kaks nädalat. Teisel nädalal olin kolmapäevaks kolm ainet neljast üle lasknud. Eelistan Tallinnat koolile. Käisime Talle hirmkalli raha eest mingit kasti ostmas, kust tuleb välja kõva müra. Lisaks veel shoppasime, tsillisime ta isaga, käisime nuudleid söömas ja avastasime niisama. Mu jalad olid terve päev märjad (osta sinagi Narva turult 8 euriseid papusid!) ja nüüd olen kurgust haige ja hambast haige ja seljast haige ja veel mõnest kohast. Siin tekib küsimus, et mida värki? On küll sügis, aga kunagi pole see mind nagu nii mõjutanud, et oi, lallud on märjad, nüüd jääd haigeks.

14. september. Esimene(!) õppejõudude poolt korraldatud väljasõit. Juhin tähelepanu, et ma õpin loodusaineid. No kui akadeemiline saab olla loodus ? Okei. Päeva koostisosad: mõnus seltskond, tohutu suur tuul, lõuna-eesti kuplid ja järvekesed, briti-inglise keel, 2HB harilik, joonistusplokk = sketchbook!!

Ühesõnaga sõitsime mööda teid, kepslesime künkale, istusime maha ja joonistasime maastikku nii, et aju asemel pliiats...või oli vastupidi. Siis läksime bussi, millel vahepeal olid pidurid peal(!) ja mis tegi eluohtlikke möödasõite, ning liikusime järgmise künkani. Päeva lõpetasin zumbaga. Ja KÜSi tutvumisõhtuks värke ettevalmistama ei jõuagi.

Mul on kodus üks mees, kes iseloomustas oma tänast päeva, minevikku ning tulevast nädalat nii:

Tema on tulbli. Tema tegi riiuli ja teise riiuli ja kolmanda riiuli ja tema ostis eile kitarrivõimu.. Täna proovis (võimu). Pühapäeval läheb A-ga proovima. Pesi pesud puhtaks. Voodipesud pesi ka ära. Reedel peab ta sünipäeva. Kolmapäeval on päris sünnipäev. Õige päev. Kutsun külla. Alkohol kaasa ise. Täna mängis kiisudega. Kitarri ka. Trummi ka. Klahve ei mänginud. Küll aga pesi nõud ära. Nüüd joob teed. Kummeliga. Kummeliteed. Ja paneb listi kokku ja joonistas sarvedega Mammu. Homme läheb võib-olla kooli. Täna oli kole ilm. Nüüd olen väsind. Punkt. Tsau.

Kusjuures, ise Ta soovis, et ma kõik üles kirjutaks. Ning vahel küsis, et kas ma ikka kirjutan vä?

Mu lemmik aastaaeg

Mõista-mõista, mis on mu lemmik aastaaeg?

Kui vastasid SÜGIS, siis oled saanud kingituseks ühe pai.

Enim olen ma vaimustunud sügise värvidest ja viljadest. Pool-kollased kased on imeilusad ja jalge all sahisevad lehed on toredad. Mulle meeldivad sügise lõhnad. Sügisene raba on hämmastav.

Käisin juba nädal aega Talle peale, et millal juba ükskord metsa lähme. Eile oli see päev. Veetsime praktiliselt terve selle imeilusa päeva looduses. Käisime Selli-Sillaotsa rajal jalutamas ja mugisin jõhvikaid ja nautisin päikest. Kui autost väljusin tõmbasin ühe suure sõõmu metsaõhku, looduse lõhna. Ma olen terve selle suvega hakanud metsa niii tohutult armastama. Metsa ja sood ja raba ja laukaid ja järvi ja rannarohumaid ja jõgesid. Ning tunnen peaaegu kõiki taimi, mis mu teele ette jäävad. No peale matka võtsime krõbekana-feta rulli ja mõtlesme, et väheks jäi seda õues olemist. Ning tegime ühe tiiru ratastel ümber Tartu linna. Kodu-lõunakas-vangimaja-kodu. Tahan täna kaaa metsa ja sõitma!

Mul on kodus neli liikuvat sisustuselementi. Soovid endale soetada? Saba ja nelja käpaga, karvane ja vajab süüa. Kõige arem on Milki. Milki on ka kõige sõbralikum ja natuke kardab isegi mänguasju. Ritsu on kõige suurem ja vanemast pesakonnast. Temale meeldib mjäuguda siis, kui ma soovin magada. Aga Ritsu on tõeline diivanikass ja armastab olla süles ja otsib lähedust. Ülejäänud kaks tükki on üsna kraakad. Natuke nagu kutsud. Tahavad mänguasjad ära viia ja siis kui neid mänguasju sakutad, siis hakkavad urisema! Ühesõnaga tulge kassipoegi vaatama!

Ma olen ääretult õnnelik, et olen valinud just selle tee, mida ma tammun. Kuidas oleks kõik siis, kui oleksin läinud TLÜ või TKTK-sse ja Manniga kokku kolinud?Ahh, mõtteid on palju, aga meel on hea, et olen siin ja just praegu.

Eriti hea meel on sellepärast, et täna lõppes aasta aega kestnud saaga- dendroloogia ja mina:D Ja muide, mu jalg ei ole ühelgi teatripõrandal nii palju värisenud, kui selle herra ninaees. Ja kuidas pidin lolli näoga lihtsalt vahtima, kui ta mu enesehinnangu peal trampis. Aga ta ongi seesugune. Pole midagi teha. Vasta ja värise ja õpi ja saad läbi. Herbaaaaariumikesekene oli mulle lapse eest.. Iga kord asetasin ta rõõmsalt tahaistmele ja kui unustasin ta ööseks autosse, siis kartsin, et keegi läheb mööda, vaatab, et ohooo- lööb akna sisse, varastab mu kullakese ja põgeneb. Kuulsin, et neid müüakse soovis 1000 eeguga.

Ma poleks arvanud, et isegi mu rohelisi kursavendi on nii rõõmustav näha. Kuidas nokivad kingadelt pärleid ja teatan siis, et hmm, ned pole söödavad, lüüakse käega..Nooo nii tore on kuidas nad ükshaaval kella kaheses loengus tukuvad ja siis me kohvilaksu all olles igast jobutusi ajame, et isegi arvutid ei saa kaua lahti olla.. Jaa nii fakkking tore on mõelda, et seda teed ma käin kolmandat korda. Aga ma tahan, et see kestaks igavesti. Liiga vähe on kolme ja viite aastat, tahan veel!

Olen õppinud paljudele asjadele läbi sõrmede vaatama. Noh, et olen õppinud pettumust varjama ja üritan usaldada rohkem iseennast kui kõiki teisi. Tihtipeale on ka see tunne, et olen maailmas üksi. Täiesti üksi. Vahin taevast ja lihtsalt nii koledad mõtted tulevad eitea kust pähe. Anna mulle märku, kui sa oled siin veel minu jaoks olemas!