Washington DC

Washington DC ehk Ameerika pealinn. Valge Maja... ja muud tähtsad valitsushooned. Jõudsime lõunaks linna. Palavusest ja väsimusest segased, istusime maha Starbucksi, mis kohe Marriot hotelli kõrval. Vähemalt 15 kilosed pagasid kõrval ja pagasihoidu keeruline leida. Triin võtab kohvi näppu ja läheb räägib Marriot hotelli töötajaga, mis lugu on. Tuleb tagasi naerunäol, saame pagasi ühe uhke hotelli pagasiruumi jätta – tasuta. Järgmiseks läheme Subwaysse (võileivakohvik) mis siin maal on üliodav. 4 taala eest saab korraliku võileiva ja karastusjoogi, mida võid lõpmatuseni ise täita. Pole imestada, miks siin nii palju ülekaalulisi on. Keegi ei propageeri vee joomist toidu kõrvale. Esimene vaatamisväärsus mida külastama läksime oli loomulikult Valge Maja. Obamat kahjuks ei näinud :) 

Ja teisel pool aeda keegi kogu aeg protesteerib ja kritiseerib. Lehvitavad plakateid ja räägivad mikrofoni küll jumalast ja küll õiglusest. 

Politsei igal pool

Washingtoni monument ja lipuring selle ümber.

Hästi palju oli linnas võimsaid sammastega tähtsaid majasid. Ma võin ainult oletada, kes sinna sisse saavad ja mida seal tehakse. Maailma juhitakse ilmselt.

Ameeriklased on vist kõige uhkemad oma rahvuse üle. Isegi kraanade otsas ripuvad lipud.

Washingtoni kõige toredam asi on see, et enamus muuseumid, mis on ka väga head, on tasuta. Lihtsalt jalutad sisse ja naudid. Külastasime Ameerika Ajaloo Muuseumi, kus võid leida infot kokandusest kuni transpordini. 

Hiinlastest maasikakorjajad Ameerikas. Tuttav tunne. Juba teisel päeval selg ja põlved valutasid.

Oleme hostelitest üli väsinud ja mitte kuidagi ei tõmba enam nendesse kohtadesse. Oleme võtnud kasutusele kõik tutvused ja vahendid, et saaks ööbimisi huvitavamaks teha. Kirjutasin feisbuuki eestlased põhja-ameerikas komuuni, et kas keegi sooviks majutada kahte tüdrukut ühe öö Washingtonis. Kiire vastus tuli ühe eestlanna poolt, kes siin juba 10 aastat elanud. Vastus oli positiivne. Sõitsime metrooga ja natuke ka jalutasime, koputasime arglikult uksele, kui täiesti puhast eesti keelt kõnelev naisterahvas meid sisse kutsus. Ja tõsiselt, olen kohanud inimesi, kes olles 2 aastat välismaal ja suheldes enamasti emakeeles, ikkagi iga teine sõna on vigane või mugandatud (laiskus!). Siis Helil oli täiesti korralik eesti keel, kuigi kodune keel on enamasti inglise keel. 

Viskasime kotid nurka ja kutsuti õhtusöögile, milleks Peruu riisi-kana pada. No ülihea oli kodust toitu süüa üle pika aja vahelduseks subwayle ja burger kingsile. Helil oli kena pere. Viie aastane poeg ja 8 aastane tütar. Poisi nägemine ja tegutsemine pani mind hirmsalt oma poiskesi igatsema (Mikku, Robinit, Enrikot ja Magnust)! Saime Triinuga oma toa ja magasime ülihästi.

Heli pojaga.

Ülihea uni oli mummuliste linade vahel

Hommikul jätsime oma kotid vist linna ainsasse pakihoidu ja läksime taas linna avastama. Seekord rentisime rattad, et lühikese ajaga rohkem näha. 

Kapitoolium

punased rattad

Vietnami sõjaliste tore mälestusmärk

Käisime ringi, vaatasime enamus tähtsad kohad ära ning läksime pagasile järele. Ostsin metroopileti, mis maksab umbes 3 taala. Triin tegi sama, aga söötis masinale oma 20 taalase. Mitu korda sülitas masin raha välja, kuid lõpuks andis tagasi 20 taala väärtuses pileti. Kuna me olime linnast lahkumas, siis polnud meil sellega midagi peale hakata. Infoonu vahetas selle mitmeks 4 taalaseks piletiks ja hakkasime müügitööd tegema. Mõnest piletist sai Triin lahti ja üks jäi mälestuseks. Jõudsime metrooga Hiinalinna, kust läks meie buss New Yorki. Süsteem oli segane, aga New Yorki me jõudsime. 

I'm in Miami beach!

Miami, see kuulus glamuurilinn. Külastame seepärast, et siin elab sel suvel üks tuttav eesti tüdruk Katri. Miami on rannaäärne resort, kus miilide viisi on suured hotellid ja ostukeskused ja klubid. Mitte midagi iseloomuliku tegelikult. Kuumus on siin teistsugune ja esimesed kaks päeva oli kogu aeg väga palav. Ning siis hakkas vihma sadama ja müristama. Siiamaani mristab ja müristab veel järgnevad paar päeva ka. Meile see osati meeldib, sest kuumuses mõte ei jookse, aga praegu istume korteris ja ...vaatame telekat. Tegelikult on tore, sest elame kaheksakesi kahetoalises korteris, keegi on enamasti kogu aeg tööl ja keegi on kodus. Ümberringi on kenad eesti tüdrukud ja toredad eesti poisid. Kõik saavad meie jutust aru, see on üsna erakordne ja lahe!

Esimesel päeval olime Miamis sombid. Meil oli öölend LAst Miamisse ja nagu ikka, ei saanud ma grammigi magada. Leidsime eestlaste korteri ülesse, viskasime asjad nurka ja läksime randa. Kuna ma arvasin, et noh, Miami, küllap on iga päev päikseline, siis teen teine kord pilti. Aga randa me enam päevitama ei saanud. Torm tuli. Muidu jalutasime veel mööda linna ringi, neid kõige popimaid ja turistikamaid tänavaid. Igal pool oli kuulda ainult hispaania keelt, ilmselt immigrantidest odav tööjõud.

Käisime kohvikus õlut/kohvi joomas kui ühest bussist hüppas välja filmimiskaader ja muudkui filmisid.

Jalutasime teisele poole poolsaart, kus ei ole mitte kaunis rand, vaid vaade kesklinnale.

Külastasime ka Katrit tööjuures

Jalutasime mööda Ocean drive'i

Ja veetsime mõnusalt aega kodus. Leidsime juuksed aknalaualt :)

tundsin ennast koduselt

Ühe päeva varusime kesklinna avastamiseks. Kuna sadas hullu padukat, siis avastasime enamasti kesklinna poode hoopis. Ja auguga maja näiteks.

sandaalidel polnud mõtet

Kesklinnast tagasi, läksime Katrile teise töökohta külla. Kodukootud jäätis ja muu maitsev!

mm-mm-mm

Järgmisel õhtul tehti Katrile kutse osaleda ühel üritusel, kus saab tasuta süüa ja juua ja ise ei pea muud tegema, kui ainult ilus olema. Me olime Triinuga ikka väga üllatunud, aga suurest huvist tahtsime näha, kuidas sellised kummalised asjad tegelikkuses toimuvad. Saime taustainfot. On suured ja vinged klubid. Seal töötab mitmeid promotoreid, kes käivad mööda randa ja tänavat ringi, ning kutsuvad ilusaid tüdrukuid õhtul klubisse, lubades neile tasuta õhtusööki ja alkoholi. Tüdrukud peavad kandma kleite ja kontsi ja ilusad vist välja nägema. Klubi aga saab head mainet, et seal klubis on alati palju kauneid naisi. Enne tuleb klubi ees ikka oodata oma 20 minutit, et kõik sõidavad mööda ja on tunne, et klubisse oleks nagu järjekord. Lisaks sellele valele muljele toimub konkureerimine ka erinevate promotorite seas. Osade "tüdrukud" saavad paremad lauad ja paremad VIP alad, ning teised istuvad diivanitel ja on justkui teisejärgulised. Kusjuures, klubisse sissepääs on meestele umbes 30 taala, ning ka n.ö. suvalistele naistele läheb see lõbu üsna palju maksma. Kui tüdrukud oma restorani alast klubisse lastakse, siis tundub, et tüdrukuid on ikka vähe, enamus on meesterahvad. Siis sebitakse sulle käepaelaga sissepääs VIP alasse, kuhu tuuakse alkoholi jne. Ja siis sa istud seal, keegi sind ei tüüta. Tantsid kui tahad, istud kui tahad, aga on soovitav, et sa oleksid seal vähemalt tunnikese.

eesti tüdrukud

restorani pool

roosad klubiuksed

klubis

Ja kettide otsas ripuvad laest alla poolpaljad tüdrukud. Kes väänlevad seal ja... teevad spagaati lae all. Vaatasin suu ammuli.

Kas see ongi siis Miami? Ilus rannailm, võimsad klubid ja promenaadid. Ja tegelikult on kõik natuke pingutatud ja ebasiiras, orienteeritud mitte just inimeste headusele ja toredusele. Pigem pahedele. Ja mulle on siiamaani nii üllatav, et kuidas inimesed maksavad ülipalju paha, et minna klubisse, osta juua ja vaadata teisi inimesi. Sest rääkida on klubides pea võimatu. 

Los Angeles

Los Angeles on üks USA suurlinnadest. Kuulus on ta kindlasti oma suure filmitööstuse ja Hollywoodi poolest. Enamus maailma kuulsustest elab just Los Angelese lähistel. Aga kuna tegemist on nii suure kohaga, siis on linnas ka palju mustanahalisi ja palju gänge. Üha enam tundub, et Ameerikas on igaüks just enda eest väljas ja teistest väga ei hoolita. Samamoodi tunnen üle pika aja, et ma ei ole enam vaene (sest siin on ühiskonnagruppe, kes on seljakotireisijatest veel vaesemad). Austraalias seevastu pidasid kõik inimesed seljakotireisijaid vaesteks ning ülikokkuhoidvateks inimesteks. Ameerikas on ülisuure seljakotiga ringi reisivad inimesed huvitavad. Pole veel mööda läinud päeva, kui seljakotiga bussi oodates ei hakataks jutustama, et kust me tuleme ja kuhu läheme. Enamasti eestimaad ei teata. Küll aga Venice rannas üks noormees ütles, et Tallinn on tore, lähen sinna ka see aasta Simple Sessionile BMX-ga sõitma! Novot, mis meile kuulsust toob. 

Ma ei saa öelda, et LA on just mulle meeltmööda linn. Ei ole. Mitte mingi hinna eest ei tahaks seal elada. Turvatunne puudus ja ühest kohast teise saamiseks läks vähemalt 2 tundi aega. Ükspäev, kui käisime Hollywoodi silti vaatamas, siis jäime natuke hilja peale. Istume rongis ja vaatame ringi. Mingi hetk oleme ainsad valged inimesed bussis ja väljas hämardub, ning kant tõmbub üha getomaks. Mida meeter edasi, seda hullemaks läks. Rongis räägivad suured mustanahalised mehed tulistamisest. Mina värisen enda lühikese roosa-valge kleidiga. Paneme päikeseprillid ette, et enda hirmu varjata, teeb vähe ülbema hoiaku, ehk. Mõtleme Triinuga, et mis nüüd saab. Järgmises peatuses hüppame maha, õnneks kant ei olegi kõige kehvema väljanägemisega, et ainult laohooned ja gängid. Ainult 8 rajalised autoteed ja mustanahalised autojuhid. Kohtasime ainult ühte valget tüdrukut. Otsime lähima bussipeatuse, et ehk ei pea täitsa getos ümber istuma, et ehk saab varem bussile ja varem koju. Leidsime bussipeatuse, kus oli ainult üks imelik mees ja üks mustanahaline naine. Mustanahalise naise ette sõitis üks teine mustanahaline naine, ning hakkas tollega vestlema. Ütles, et viskab ta ära, et kuhu vaja... Et siin on päris ohtlik, ole ettevaatlik. Mustanahaline naine ei läinud temaga kaasa, vaid ootas samamoodi bussi edasi. Mind pani see naine ainult veel rohkem värisema. Hoidsin pöidlaid pihus, et buss tuleks ja keegi meiega jutustama ei tuleks või küüti ei pakuks, või muud hullemat... Buss tuli, kuigi bussis olid jällegi ainult mustanahalised inimesed. Mitte, et see halb oleks, oioi, mustanahaline, vaid... Teatud kohtades ei sobi noortel naisterahvastel ringi seigelda, ning too kant oli just säärane, kust peaks iga hinna eest eemale hoidma. Ja ma tundsin seda tugevalt. Ma pole ammu sellist hirmutunnet tundnud, et jalad all värisesid ja seest oli nii õõnes, et oksendada tahaks. Aga siin ma olen, kõik läks ka seekord hästi!

Teisalt, käisime ka ringi kohtades, kus elavad ainult rikkad ja ilusad, sõidavad ringi oma pisikeste ülikalliste sportautodega ja elavad kaunites villades. Ainsad romudega vastu tulijad olid ilmselt mehhiklastest basseinipuhastajad. Tänavad olid puhtad ja inimesed sõbralikud. Hollywoodi põhitänaval ringi jalutades kõndis mulle näiteks vastu Russell Brand, kes oli sama tuus, kui telekast võib näha. 

Elasime rannast umbes 2 minutise jalutuskäigu kaugusel. Esimesel päeval oli udune, aga mõnus.

Mattie hüüdnimi mulle. Trouble (mure, pahandus, vaev vms). Leidsin ka vastava särgi.

Kuna LA on filmitööstusmaa, siis läksime sündsa summa eest kaema, et kuidas see filmimaailm siis välja näeb. Ostsime tuuri pileti, sõitsime golfibussiga ringi ja hüppasime huvitavamates kohtades maha ja vaatasime ringi. Käisime majades, mille iga sissepääs on eriilmeline ehk erinevast serjaalist ning majad on peaaegu et papist. Tihtipeale ehitatakse neid papist maju ainult välisfassaadi stseeni pärast, sest n.ö. tubased filmimised toimuvad enamasti siiski stuudiotes. Järgnevad paar pilti peaks olema tuttavad "Gilmorei tüdrukute" seriaalist. 

See on "Sõprade" seriaalist tuttav Central Park. Mis tegelikult oli üliväike roheline nurgake. Aga hea kaameratöö teeb sellest suure New Yorgi pargi. 

Batman!

Harry Potteriga pilti!

See on "Sõprade" seriaalist teada-tuntud Central Parki kohvik. Kõik tundub telekast palju suurem. Päriselus oli tilluke. Nagu kaamera lisab inimesele 5 kilo, siis lisab ta ka ruumile suurust. 

Kui LAs Warners Bros. stuudios tahetakse New Yorki filmida, siis seda tehakse sellel tänaval. Praegu on kõik majad tühjad ning siis vastavalt vajadusele luuakse sinna kas kohvikud või poed või muu säärane.

Samal päeval tuiasime mööda Hollywoodi ringi. Nägime ühelt tänavalt sseda kuulsat Hollywoodi silti ka!

Tähtede allee. Ühesõnaga on Hollywood avenue see kuulus koht, kuhu väga kuulsad inimesed saavad oma kuldse tähe. Ja turistid siis jalutavad seal ja otsivad oma lemmikkuulsusi ja teevad tähega pilti!

Isegi mõned loomad on oma tähe saanud.

Liba Jacksonid jalutavad ringi ja nendega saab raha eest pilti teha!

Panin käe Silvesteri käe peale. mmmm

Kuna ma tahtsin seda Hollywoodi silti vähe lähemalt ka kaema minna, siis võtsime ette kiire teekonna sellele võimalikult lähedale. Aga päris lähedale siiski ei olnud võimalik saada.

Aga suumiga sai päris lähedale :)

Järgmisel päeval jalutasime ringi Venices, ehk LA Veneetsias. Oli üks mees, kes kunagi ütles, et ma tahan siia Veneetsiat. Ja praegu on tõesti kaunis kanalite ääres elumaju vaadata.

Jalutasime Santa Monicasse, jällegi, ühte kuulsuste kogunemispaika. Seal on ka filmitud rannavalve koos Pamela Andersoniga. Rannavalvel olidki need punased päästeasjad.

Ja need rannavalvemajad

Promenaadil politsei, nagu filmis

Ja tõeline rannamelu!

Jalutasime ka kaile.