Sünnipäevaks saapad

Aitäh emme, issi ja venna, et kinkisite mulle sünnipäevaks ühed mugavad ja veekindlad matkasaapad! Olen väga rahul, homme läheb katsetamiseks ja reisimiseks!

Bowral'is Helgil külas

Helgi on Sydneyst paaritunnise rongisõidu kaugusel lapsehoidja ja kutsus meid juba ammu külla. Eelmisel nädalal võtsime reisi ette. Kohale jõudes ja majas ringi jalutades olid meelel ainult kõige paremad emotsioonid, sest maja oli võrratu! Kõik detailid ja planeering oli suurepärane, avar ja ruumikas, samas hubane, mõnus ja lihtne. Sama joon levis ka Helgi majas, jah, tal on oma maja koos vannitoa, magamistoa ja elutoaga- tõeline luksus! 

Perekond oli samuti väga tore ja sõbralik- lasi meid oma koju ja oma kööki toimetama. Valmistasime pererahvale riisi köögiviljadega ja traditsioonilist eestimaa tomati-kurgi-tilli salatit. Leidsin veel hapukoort ja tegin tilli-küüslauguvõiet saiale määrimiseks. Pererahvas küpsetas meile väga maitsvat kana!

Käisime ka väikeses veinitalus veine proovimas, ja kogu õhtusöögi jõime head valget veini ja järgmisel päeval natukene õlut ka! Nautisime seda maaelu vägaväga! 

Triin demonstreerib meie tulevast kodu- telki. Praeguseks on meie tulevane kodu kokku pakitud aga natuke suurem ja sinine.

Hobused ja ponid ja koread! 

Sydney Tower Eye

Enne Sydney'st lahkumist oleme natukene turistid. Külastasime Sydney Tornikest, mis asub kõikide pilvelõhkujate vahel kesklinnas. Vaade oli võimas ja kohati üllatav. Poleks uskunud, et looduslikult on laht nii sopiline ja kaunis, inimene on seda lihtsalt väga kenasti ära kasutanud. Enne torni minemist sain oma esimese 4D kinoelamuse, polnud paha. Pritsiti vett ja lasti mullikesi. 

Newcastle

Tegime Triinuga väikese väljasõidu Newcastle'sse. See on üks Tallinna suurune linn Sydneyst põhjapool, paaritunnise rogisõidu kaugusel. Newcastle meenutas mulle Põlvat. Esmapilgul tundub igav, aga tegelikult on ülimõnus väikene kohakene, kui sul on seal elu- ehk siis töö, sõbrad ja perekond. 

Lõunasöök

Ja rand, loomulikult

Lubasime endile ühe kohvikukülastuse. Polnud paha 

Meeltmööda tööelu

Barramundi restoran, kus olin ettekandja, asub täiesti kesklinnas. Kõige rohkem nautisin selle töö juures  õhtuseid jalutuskäike töölt bussipeatusesse. Läbisin kõige elavamad tänavad ja vahepeal lihtsalt vahtisin taevasse ja imetlesin kõrghooneid. Loomulikult nautisin ettekandja tööd, ja ma panin tähele, et ma meeldin klientidele, kuigi meil oli seal päris rahvusvaheline kamp ja minuarust hakati enamasti just minuga jutustama, et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja kuhu edasi ja loomulikult huvitas enamusi mu tatoveering, vahepeal küsiti, et kas see on karu või hunt või keegi...Siis ma ütlesin, et jaa, see on Grisli karu...Palju oldi huvitatud ka eestimaast... Ja mina suure rõõmuga, tõepoolest rõõmuga jutustasin, et me ei ole sarnased venemaaga, vaid keel on sarnane soome keelega. Vahepeal ütles üks pilukast tüdruk mulle soome keeles aitäh ja tere, sest ta poisi parim sõber on soomlane ja vahepeal ütles üks austraalia tädi mulle, et ta eksabikaasa on eestlane. Vahepeal nägin vene kliente ja sain nendega vene keeles paar sõna vahetada. Austraalia kliendid on üldiselt väga toredad ja sõbralikud. Näiteks kui siin korjan klaase, öeldakse mulle aitäh, aga kui soomes vene rahvuse esindajatelt klaasid ninaeest võtsin, sain selliste sõimu osaliseks, et hoia ja keela. 

Üks päev istusime Vietnaamlannast korterinaabriga kodus- kõik aknad ja uksed kinni, sest õue ei tahtnud ninagi pista... Aga õhtul pidin barramundisse minema...Inimesed söövad nii palju sellise kuumusega, uskumatu... Pidin neid 110 dollarilisi mereandidega kaetud taldrikuid vedama...Selle kuumaga...

Ma armastasin neid õhtuseid jalutuskäike töölt bussile

Elizabethilt võtsin bussi

Ja viimast päeva barramundis... Ja kaasa pandi mulle reaalselt pool tiramisu torti. Kas see oli hea või jaa?

 

Ja mu armas kohvikus Oxfordi tänaval juhtub ka toredaid asju. Eelmine pühapäev peale tööd istusime maha, ülemus tõi lauale head alkoholi (mina manustasin absoluti vodkat), üks tüdruk tõi kaardid ja hakkasime joomismänge mängima!

kohviku lett ja ülemus vasakul raha lugemas

Selle armsa 18 aastase mulatipoisiga töötasime koos köögis. Tüüp on üli korralik ja asjalik. Praegu on tema peakokk kohvikus (sest idioot pilu lasti lahti) ja ma loodan, et kohviku elu hakkab aina ülesmäge minema, sest minu asendus- 19 aastane saksamaa poiss on ka väga tore ja asjalik. 

Vasakult: Roberto itaaliast- väga äge tüüp. Kui Triin kohvikusse külla tuli mulle, siis roberto tegi talle kohvi, viis lauda ja ütles selges eesti keeles "tere". Philip on 19 aastane saksa tüüp kellega väga palju nalja sai. Kuna mina õpetasin teda põhiliselt välja, siis kutsuti Philipit Maarja bitchiks. Maria Argentinast- tore tsikk. Yannick mu köögisõber. Helein (vms) Hiinast, tänu kellele tean paari sõna mandariini keelest ja Ashley

Ja mu armas Nikki koos pudeliga 

Ma jään neid kõiki igatsema, sest kõikidega sai nii palju nalja ja paljud hakkasid minust hoolima ja mina nendest. Viimastel päevadel käidi kogu aeg köögis ja öeldi, et Maarja, ma ei taha et sa lähed. Sooviti, et ma neile postkaarte saatma hakkaks, sooviti mulle edu ja õnne ja rõõmu ja kõike muud head! Nii tore!

Watsons Bay

Eile oli üks mõnus õhtu! Kui Triin töölt tuli, siis läksime randa, et saada kokku tüüpidega, kellega plaanime reisi lõunasse. Juba nad küsisid, et kas oleme Watsons Bayl käinud ja juba istusime autos ja sõime jäätist ja sõitsime. Kohale jõudes mõtlesime, et küll oli hea mõte ikka lasta ennast sõidutada, sest vaade avanes tõepoolest erakordne. Nautisime vaadet. 

Seejärel ronisime üle aia ja kaljusees olevast august läbi...

Ja tsillisime edasi :)

Ja pärast oli vaade veelgi kaunim!

Sydney ei ole hellitanud

Õnn ei käi mul kandadel. Esmalt ei saanud Sydneys kindlat tööd. Siis sain kindla töö (kokana) ja töötasin 6 päeva nädalas ja mõni päev 12 tundi. Siis vahetusid kohvikul omanikud, mis tähendab et ma ei ole saanud oma osasid rahasid kätte. Siis tuli ei tea kust mulle vaba nädal (tean küll- uus omanik on ise manager ja vana manager peab nüüd enda kurvastuseks köögis passima, tegelikult tahaks olla ees letis ja sebida kõiki ilusaid naisi, seda arutasime praeguse omanikuga) ja ühesõnaga mind neil enam nädala sees vaja ei ole. Olen nädalavahetuste kokk. Vabal nädalal sebisin endale 2 uut tööd. 

Esimene oli (justnimelt oli) üks tore salatibaar, kus ma oleksin saanud töötada nädalapäevadel kella 9-3ni. Reedel oli esimene päev ja omanik (tore 25 aastane aussis sündinud aga laose juurtega poiss) vaatab mulle silmasisse ja küsib, et kauaks ma Sydneysse jään. Mina keerutan ja ütlen, et ma ei tea, et ma ei reisi üksinda ja pean sõbrannaga arutama. Arutasime siis Triinuga ja üsna kindel laks on see, et kuu lõpus kolime Sydneyst ära. Ja kuna tüüp oli tõepoolest tore ja ma tegelikult olen hea inimene (vahet pole mida osad mu sõbrad arvavad) ei suutnud ma talle valetada. Ja ütlesin, et 2 nädala pärast olen läinud. Tüüp oli kurb, aga ütles, et hoiab mind ikka 2 nädalat tööl. Täna hommikul sõitsin Põhja-Sydneysse (2 bussiga ja kokku üle tunni) ja tüüp ütleb, et tal vaja minuga rääkida ja nägin, et uus tüdruk oli platsis. Tüüp oli arutanud oma vennaga ja nad ei näe ikka mõtet minu treenimisel, kui asjade selgeks saades kohe minema lähen. Ma saan ju aru tüübist. Päriselt saan, aga pisarad jooksid ikka bussi oodates mööda põski alla, sest nii lootsin selle raha peale, mis mul oleks olnud seal võimalik koguda. Aga lahku läksime tüübiga sõbralikult- ta andis oma kõik kontaktid ja pakkus ise välja, et on mulle absoluutselt ja iga kell soovitajaks, sest ma tore ja töökas inimene. 

Salatibaari menüü

Muidu töökoht asus kõikide suurte kõrghoonete vahel ja salatibaaris käisid kõik tervisliku eluviisiga kontoritöötajad

Et saada Põhja-Sydneysse tuli mul sõita mitu korda üle selle kuulsa Harbour silla, nii et vaade avanes Sydney ooperimajale ja kõrghoonetele

Ja teine töökoht (vähemalt täna ehk, kui nad ka ei ütle, et meil pole sind ikka vaja) on üks ettekandja koht ühes kesklinna restoranis. Täna oli mul vaba päev (teised proovipäevalised) ja reedel oli jälle hunnik proovipäevalisi... Niiet mul pole õrna aimugi, mis mind seal ees ootab. Koht on muidu äge, nagu näha allolevalt pildilt- erinevad tasandid ja üleval on baar, alumine osa avatud... Enamus käivad einestamas 110 dollarist mereandide vaagnat, mis on kahekorruseline ja mida on üliraske lauda kanda. 

Jalutan tööle...

Ühesõnaga, siin toimub veel viimsete rahade kokku kraapimine, sest mina selle 3 kuuga Sydneys rikkaks ei saanud ja tegelikult olen natuke pettunud, aga ainult oma õnnes, et et ei õnnestunud saada mingit kindlat töökohta, mille all mõtlen kindlaid vahetusi ja kindlat palka ja kohta, kus reaalselt ei pea ise oma töötunde üle arvutama, et äkki keegi tõmbab (mida kokana töötades pean iga kord kontrollima, sest iga kord on tõmmatud). Praegu üldistaks ja ütleks, et pilud lihtsalt meeletult nöörivad ja nendega mul on juhuslikult kokkupuuteid olnud kõige rohkem! Aga kurat, on olnud raske ja ei ole ma olen ikka vaene, aga ma ei tunne ühtegi närvirakku tõmblemas, kui köögis töötades tellimusi tuleb ja tuleb ja tuleb ja mina pean andma endast parima! Pühapäeval oli näiteks ülitore tööpäev. Kell 10 saadeti mulle kööki ülihea kohvi, siis kell 11 saadeti kööki ülihea marjasmuuti, selle aja sees röstisin endale juba paar viilu rosinasaia ja kell 12 saadeti kööki teine kohv! Ja lihtsalt terve päeva tegin ideaalselt pošeeritud munasid, lihtsalt kõik munad olid ideaalsed! Oi, ma olin nii rahul! :)

Ikkagi on tore teatada, et jaanuari lõpus ütleme head aega Sydneyle ja oleme valmis vastu võtma kõik hea, mis meid ees ootamas! Plaanis on liikuda lõunapoole- Melbourne'i ja seejärel Tasmaaniasse, kus loodame farmi tööle saada!

Lõpetuseks üks pilt, mis tehtud eelmisel nädalavahetusel, kui käisime ühes rokiklubis "vanade sõprade" bändi kuulamas. Tegelikult ikka bändi ei kuulanud, aga niisama tsillisime küll :)

Home and away

Eile juhtus selline tore asi, et meil Triinuga oli mõlemal korraga vaba päev. Täna näiteks on Triin tööl ja mul on vaba päev ja paar nädalat oli jällegi vastupidi. Otsustasime et lähme külastame kodus ja võõrsil randa ehk Summer Bay'd ehk Palm Beach'i.

Sõitsime esmalt kesklinna ja käisime poodides, kuna meil mõlemil on vaja mingeid riidehilpe ja jalanõusid. Jalanõusid me küll ei leidnud kuid ühe nunnu kleidi ja lühkarid leidsin küll. Jalutasime veidike mööda Sydney kesklinna ringi ja ütleks, et elu kees- õues oli umbes 35 kraadi sooja, tänavamuusikud olid nii elavad ja toredad ja meeleolu oli super! 

Siis hüppasime bussile ja sõitsime tunnikese, et jõuda Palm Beach'ile. Peaks ütlema, et see kaunis poolsaar on täielik rikkurite elamuraajoon. Üliilus koht muidu ja meeletult hea õhkkond. Kõik on muidugi poole kallim kui muidu Sydney's, mis tähenadb siis üli-ülikallis. Aga noh, ega rannas pikutamise ja ujumas käimise eest keegi raha ei võta!

Tuleb tuttav ette?

Jaa see üliilus lahesopike! Käisime ujumas ka siin!

Ja Alfi paadisild muidugi! Seal on kõige ägedam kohvik, mida elus näinud!

Filmiõhtu Olympic Park'is

Sel nädalal oli Olympic Park'is tasuta filmiõhtud. Seda kohta tahtsime külastada nagunii, sest Erki Nool võitis just seal oma kümnevõistluse olümpiakulla.
Triin valis filmi ja päeva ja mina tillerdasin kaasa. Selleks et sinna saada oli vaja meil sõita nii bussi kui ka rongiga. Rongis saatsime smsi ka sellele eesti tüdrukule, kellega saime tuttavaks aastavahetusel ja kutsusime tema ka filmiõhtule. Tänu sellele muidugi poolt filmi ei näinud, sest kolmel eestlasel on nii palju jutustada, aga väga tore õhtu oli sellegipoolest.

Niisama rongijaamas

Olümpiaküla

Välikino