Nagu mõned teist teavad ja mõned mitte- San Francisco on see linn, kuhu Triinuga algselt soovisime aastaks elama tulla. Aga tänu keerulisele USA viisasüsteemile kukkus see variant kahjuks ära, ning veetsime oma 8 kuud hoopiski Austraalias. Nüüd oleme lõpuks San Franciscos, ning armastame seda linna. Linn on maailmakuulus oma maaliliste vaadete, Golden Gate silla ja atmosfääri pärast. Siin on filmitud erinevaid filme ja sarju, näiteks Monk, Lastega kodus, Võluvägi, Sweetest Thing jne... Siin elavad koos pururikkad inimesed ja enamus maailma kodutud, see on kontrastide linn. Kõige ägedamad on linnas tänavad. Suur osa linnast on ehitatud küngastele ja viktoriaanlikud majad sobivad ideaalselt linnapilti. San Fran on teatud ka kui omasooiharate kogunemispaik, eriti Castro linnaosa. See tähendab seda, et tegemist on eriti turvalise paigaga! Me ei taha ära minna, oleme 2 korda oma hostelisse jäämist pikendanud, kuigi õues on külm! Tuul on külm. Kannan peaaegu, et sama palju riideid, kui Uus-Meremaal.
Hosteli valisime, nagu ikka, kõige odavama, siiski elasime kahekesi ühes toas, mis meie jaoks on täielik luksus. Aken avanes sisehoovi, mis oli samuti tore. Samuti sai 24/7 teha tasuta pannkooke, ning iga õhtu jagati tasuta õlut! Pannkooke me enam niipea süüa ei taha, eriti koos selle maisisiirupiga...
Elasime Tenderloini linnaosa kõrval, mis tähendas, et me teele jäi meeletult palju kodutuid ja imelikke inimesi. Ja nagu öeldud- ilm oli kehv ja udumassid varjasid küll silda ja lahte. Aga sellegipoolest jättis linn kustumatu mulje!
Esimesel päeval suundusime sadamasse, ning iga künkakese peal imestasime, kui kaunis saab üks linn olla. Käisime Lombardi tänaval, oli kena.
sõime kõige hullemat jäätist, sest jäätise sees olid lisaks siirupitele ja pähklitele veel shokolaadikook!
Kuulus Golden Gate Bridge, mis ennast kenasti udus varjab.
Koju jalutasime läbi hiinalinna
Järgmisel päeval rentisime rattad, et seda imeasja minna lähemalt kaema. Oli veel udusem. Aga kruiisisime mõnusalt mööda linna ringi.
Jõudsime sillale. Vaade oli hea.
Ja pärast läksime kohvikusse, ning kaotasin/varastati ära 100 taala
Farmerite turult ostsime nektariine
Sellel pildil mõtlen, et kes mu raha ära varastas :)
Seljataga oli vaade nagu postkaardil. Sõna otseses mõttes
Neljas juuli, ameeriklaste kõige tähtsam püha- iseseisvuspäev. Ka meil oli oma viis seda tähistamaks. Alustasime Burger Kingis, kus sõin üliodavat kanaburksi. Burger Kingis sõin lõunat veel umbes 4 korda, järgnevatel päevadel. Võtsime päevaplaani ühe toreda asja, läheks vaataks Võluväe maja, ehk siis kus seda sarja filmiti. Sõidame bussiga üsna linna servale, kus San Francisco ilu hakkab vaiselt kaduma, elumajad lähevad üha räpasemaks, ning jõuame tööstusrajooni ja tänavatel käivad ainult musta nahatooniga inimesed. Tuleme bussilt maha, liigume edasi, on üsna kahtlane... Mõtlen, et kamoon, nad ei saanud ju seda kusagil getos filmida... Püüame hoida suure tee äärde, aga õige tänav läheb eemale... Asume teele, kuniks näeme lahoonete tagant kahte mustanahaliste gängi. Pöörame ümber ja teeme eriti kiiret kõndi lähimasse rongipeatussse. Istume rongi peatuses ja loodame, et rong juba tuleks, samal ajal üritame katta oma keha salliga, et võimalikult vähe nahavärvi näha oleks. Peale umbes poolt tundi ootamist (mis tundus kui 5 tundi) tuli lõpuks rong. Rongiga sõitsime ka veits mööda oma kodupeatusest, ja jõudsime omasooiharate rajooni, mis oli palju turvalisem. Sellegipoolest võtsime bussi ja üritasime saada lahe äärde, et vaadata 4 juuli ilutulestikku.
Allolevad pildid võtsin netist, sest kogemata kustutasin oma pildid ära. Ilutulestik oli võimas ja kestis umbes 25 minutit. Peale ilutulestikku olime üsna murelikud, sest kuidagi ei tahtnud kahekesi koju jalutada, sest noh, hirmsaid inimesi on suurlinnas palju. Aga muud valikut ka ei olnud. Hakkasime inimesi jälitama, võtsime nendega sama tempo ja püsisime kannul. Esmalt leidsime 5 meesterahvast, keda jäliasime. Ning möödusime koos nendega kambast mustanahalistest kodututest, kus üks karjus: "Buu, mustanahaline kodutu, karda". Uuh, mingiaeg keerasid 5 meest oma hotelli ja me jäime Triinuga kahekesi, siis aga võtsime sappa kolmele tüdrukule ja siame ilusti koju. Kodus läksime alla peosaali, rääkisime lähituleviku plaanidest ja jõin õlut.
Järgmisel hommikul lähen jälle pannkooke küpsetama, sest siin olen ma lausa professionaalne pannkookide küpsetaja, nad peavad siin olema kuidagi teistmoodi kui eestis, paksud ja augulised... Ootan järjekorras, kui kuulen puhtas eesti keeles sõna küpsetuspulber. Tervitan siis eesti tüdrukuid ja juba söömegi koos hommikust! Eesti keelt oleme veel kuulnud, ühel korral poes kommiletiääres ja teisel korral riietepoes. Tegime ka plaane eesti tüdrukutega õhtul välja minna, aga ilmselt oleme selleks juba liiga vanad. Sellel päeval shoppasime linna peal ja õhtul olime eestlaste toas ja jutustasime. Muud ei teinudki, sest meil ei ole kohustusi :)
Kuuendal juulil olime turistid. Sõitsime kuulsa cable cariga. Kõõlusime ja imetlesime linna. Sõitsime natuke ringi, kui asjandus peatus, siis hüppasime maha, ei tahtnud rohkem San Frani ühistransporti toetada, sest kui getosse läksime, siis panime bussis olevasse masinasse 20 taala (4 taala läks maksma 2 piletit) ja raha tagasi ei saanud, sest need masinad ei anna raha tagasi. Oleme targemad nüüd.
jõudsime kusagile ärirajooni, kus olid suuured majad
Ja sõitsime bussiga mööda linna ringi ja imetlesime vaateid
Castro vallutamine. Castro on mõnus, õhkkond ja värk. Vahepeal kõnnivad vastu paljad inimesed, kellel on ainult kuldne sokk peenise ümber. Istusime kohvikusse, Triin võttis kohvi ja ma tellisin Bloody Mary ja kuna ma olen enamasti Mary, siis miks mitte keset päeva viina tomatimahla ja vürtsidega juua :)
Ja kumara friikad. nomnom
Kõige ilusamad lipud on neil.
Kuna me võluväe maja ei näinudki, siis otsisime vähemalt The Sweetest Thingi ühe võtteplatsidest ülesse. Ja tantsisime seal samamoodi ringi nagu Cameron Diaz ja Christina Applegate
Cameron tantsis just selles kohas mäest ülesse
Ja Christina kargas nurgatagant välja
Ronisime Coit Toweri otsa, mitte päris torni, sest see maksis. Vaated avanesid kaunid.
Ja koju jalutades tegime veel viimaseid pilte, sest järgmisel hommikul oli aeg lahkuda. Majad ei ole viltu, tee on.
Head aega maailma kõige ilusam linn.
No comments:
Post a Comment