Havai

Havaile jõudsime 25. juunil kell 10.50 (kohaliku aja järgi) ning Havai poole alustasime oma reisi Uus-Meremaalt 25. juunil kell 13.00 (kohaliku aja järgi). Ühesõnaga- ületasin esimest korda oma elus kuupäevajoone!!! Kuupäevajoon asetseb Vaikses ookeanis, ning lendad sõna otses mõttes päeva tagasi. Võinoh, järgnev päev ei tule lihtsalt nii kiiresti, vaid pead veel ühe päeva ootama. Või edasi- oleneb, kust poolt tulla. Nii äge, sest mäletan, kui põhikoolis õpetaja Krista sellest rääkis, see oli maailma kõige huvitavam asi!

Igatahes, jõudsime Havaile ja ootasime järjekorras, et immigratsioon meile tavapärase küsitluse teeks, et miks me tuleme, kust ja kauaks. Lähme siis Triinuga, nagu ikka, kahekesi koos immigratsiooni onu juurde, kui viimane juba ütleb, et üks korraga! Ma siis läksin kenasti järjekorda tagasi ja mõtlesin, et huvitav, seda asja pole küll varem meiega juhtunud, et ükshaaval hakatakse infot hankima. Ootan siis veel ja vaatan, et okei, onu pinnib Triinu päris korralikult. Ja tuligi minu kord minna oma onu juurde. Küsib erinevaid asju, et kust tulen, miks, kuna lahkun, vastan kõigele kenasti. Onu ütleb, et jaa, kõik on hästi, aga saadan sind ühe teise ametniku jutule, tema küsib veel paar asja üle. Mõtlesin, et ohh, äge, saan eraldi kabiini mingi onu jutule minna, kus nurgas on kaamera ja siis nad jälgivad mu käitumist ja värki (telekast olen näinud, et nii tehakse). Aga siis juhatakse mind ruumi, nagu väikese lennujaama ooteterminal ning kus paar teist inimest oma järjekorda ootasid. Olin pettunud. Triin jäi minust maha onuga jutustama. Istusin seal siis, nagu elupõline immigrant ja ootasin, mil järjekord minuni jõuab. Ehk siis millal tuleb keegi ja mind jutule kutsub. Mul käivad peast mõtted läbi, et kurat, loodan, et Triin mind ikka lennujaamas või kusagil ära ootab, sest pole meil ju USA telefoninumbreid ega midagi... Kui uks läheb lahti ja ruumi siseneb teine ida-euroopa immigrant. Triin ütles, et nad sellepärast uurivad, et meil pole meie lennu alguspiletit, ehk siis piletit Malaisiasse? No on alles ettekääne, mõtlen mina. Kutsutakse Maarja letti. Pidin vastama kõiksugu küsimustele, kus olen reisinud, kus tööd teinud, mida ma eestimaal peale hakkan. Üritati natuke demagoogiat teha, näiteks kui mainisin Soomet, kus me lennuk maandub, siis sujuvalt küsiti, et kas ma lähen Soome ülikooli? Vastasin, et ei-ei, minu sõbranna läheb... Seda demagoogiat kohtas veel mitmel korral. Eks oligi nende eesmärk ju teada saada, kas räägime üksteisega sarnanevat juttu  või mitte. Jutt klappis ja lõpuks saime lennujaamast välja!

Leidsime hosteli, ja sinna ma jäin. Ehk nüüd niitis kogu mu väsimus-kurnatus-haigus. Magasin, higistasin. Triin läks linna peale, mina olin palavikus, kurgu- ja kõrvavaludes teki all. Tore, esimene päev Havail, Oahu saarel ja mina ei suuda voodist püstigi tõusta! Magasin veel terve öö ka otsa, linna nägin ainult rõdupealt! 

Vaade hosteli rõdult. Ühele poole

ja teisele poole

Hommikul suutsin ennast hommikusöögile ajada. Sõin banaani ja 3 lusikatäit putru. Kobistasime poodi, ostsin vitamiinidest pakatava apelsinimahla ja jõudsin tõdeda, et Honolulu on kena.

mõtlesin, et coca tapab kõik pahad bakterid mu kehast

Päevaeesmärgid olid haigele inimesele suured- vallutada kustunud vulkaani tipp nimega Diamond Head. Õnnestus! Aga mu reisikaaslane oli väga mõistlik. Kui oli trepp, siis kõndisin 10 astet ja puhkasin. Ning sellise tempoga sai vulkaan vallutatud. Muidugi kui ma vulkaani jalamile jalutades surema hakkasin, tegi Triin kiire käigu ja otsis bussi, millega üsna vulkaani jalamile saab, aga ise pidi ikka ülesse vantsima!

päris järsk trepp

ja keerdtrepp

Aga asi oli seda väärt- vaated mis vulkaani otsast avanesid olid võrratud.

Peale vulkaaniotsas turnimist sõitsime bussiga poodi! Kust Triin ostis endale ühe maagilise seeliku ;) 

Ning muretsesime ka uue adapteri, kuhjaga süüa ja sõitsime lahtise turistibussiga koju tagasi. Ning ei jõudnud imestada, kui turistkas saab olla üks maailma koht. Aga eks see ole ka maailmakuulus turistiparadiis, eriti Waikiki rajoon, kus peale hotellide, nende eesaedade ja kauni ranna miskit muud ei paiknegi. Loomulikult leidub nii kallemaid ja odavamaid poode, kohvikuid ja pubisid, aga olime juba piisavalt seda tehismaastikku näinud. Aga väga ilusat tehismaastikku :)

Vahepeal sõime kaneelirulli. Seda kaneelirulli ostes üritati Triinule veel kaks glasuuritopsikut pähe määrida, sest enamus ameeriklased söövad seda juba niigi glasuuriga kaetud kaneelirulli veel suhkruga võõbates. Sellel pildil siis ei ole lisa-glasuuri!

Õhtul tegime jalutuskäigu ühe hiina tüdrukuga Wakiki rannas. Järgmisel hommikul õpetasime talle, kuidas kasutada Liptoni teepakikest ja kuidas teha vesi-peale putru!

 Head aega Honolulu!

Hommikul lahkusime turistiparadiisist saare läänekaldale. Bussiaknast nägime päris Oahu loodust!

 Ning panime oma telgi püsti rannast umbes 10 meetri kaugusele telkimisplatsile, mille eest me kunagi ei maksnud, sest jõudsime liiga hilja. Aga piisavalr vara, et kobistada lähedal asuvasse poodi ja osta pakk krõpsu, dippi ja limpsi! Taaskohtumine Laysiga üle 8 kuu!

Puhkasime rannas, kuniks järgmisel päevak müüdi meie telkimisplats välja.

Pakkisime kompsud kokku ja kobistasime bussipeatusesse. Bussi ei tulnud umbes pool tunnikest, oli palav. Hakkasime hääletama. Umbes 10 minuti pärast istusime õhukonditsioneeriga autos, ajasime ühe kohalikuga juttu, kelle ema oli omal ajal hipi olnud. Hipi poeg viskas meid maha peaaegu et meie välja vaadatud hosteli ees saare põhjakaldal.

Kolisime sisse, kõik oli kaunis ja kena, elame koos kolme kanada tüdrukuga, kelle sõbralikkus on ääretu. Näiteks sisenesime meie majja, kus on kaks tuba. Ühes toas on üks nari ja teises toas on kaks nari. Appi-appi, me ei saanud Triinuga ühte tuppa, no pole hullu me arust. Tulevad Kanada tüdrukud ja korraldavad kõik nii, et me saaks Triinuga oma toa, me vaatame suu ammuli pealt, sest sellist asja ei ole ammu näinud! Üldiselt on selle hosteli elu mõnus. Igal õhtul tehakse ühisruumis (pool õues) nalja, mängitakse midagi ja seletatakse niisama. Samas keegi ei lärma liiast ega kakerda ringi. Ise tegin midagi, mida varem teinud ei ole ja ilmselt tulevikus ei tee ka, sest eestimaal ja vist peaaegu, et igalpool maailmas on see illegaalne. saan öelda, et mulle ei mõjunud :D

Kanada tüdrukud!

Me rõdu

Triinu voodist

Esimesel õhtul läksime Vaikse ookeani äärde päikeseloojangut vaatama- ammu ei ole seda näinud nõnda. 

Turnisime ringi 

leidsin zeni

Triin on ilus

Ja mina ka

sõbrapilt kah!

Käisime poes ja ostsime värsket kraami ja mozzarellat, tegime õhtusöögiks ülihea salati!

Järgmisel päeval nautisime oma puhkust täie rauaga! Jalutasime lihtsalt mööda randu, ostsime puuvilju ja nautisime elu!

Järgmisel päeval (pärast hommikukohvi, mida saab kohvikust ainult 2 taala eest) rentisime 5 taala eest hostelist jalgrattad. Need ei olnud just kõige kabedamad. Aga vaikselt kruiisida oli mõnus. 

Käisime Haleiwas lõunasöögil

lohesurfajad

Kus on rattad? Rattad sidusime posti külge kinni, sest Triinu rattakumm läks katki. Mis edasi? Tahtsime ikka Losti filmimiskoha ära näha! Ehk jalutasime piki rannajoont edasi. 

ning lähenesime Losti filmimiskohale

lained olid meeletud

Nägime kilpkonni

Siin filmiti siis Lost põnevussari.

Ja hääletasime ratastega koju tagasi, polnud prbleemi, sest peaaegu et igaühel on siin suured maasurid koos kastiga. Sõbralik mees tõi meid koju ära, kuigi ise elas hoopiski teisel pool! Praegu istun hosteli ühisruumis, kuulan inimeste juttu ja blogin. Homme peame paradiisist kahjuks lahkuma. Siin on olnud vist terve maailmareisi kolm kõige relaximat päeva, isegi kui rattakumm puruneb ja Maarja kukub kivile pikali, nii, et küünarnukist, pahkluust ja pepust on veri väljas. Aga elu on ilus, tsill ja sujuv. Sujuvalt saame ka homme Pearl Harbori ühe hostelikaaslasega.  Ning homme ööbime juba San Franciscos!