Jõudsime Uus- Meremaa lõunasaarele, Christchurchi, 18.
juunil, otselennuga Brisbaineist. Nagu ikka, lennujaama kiirustasime, sest
olime oma rahaasjad jätnud viimasele minutile, ning enne lennukile minekut
veetsime umbes kolmveerand tundi pangas. Pangatöötaja, tore noormees oli meie
rutust teadlik, ning liigutas ennast nii kiiresti, et vahepeal pühkis otsaeest
higi.
Enne lennujaama minekut ostsime kaasa süüa, mina paar
sushirulli ja Triin umbes 8 banaani. Lennusõit oli lühike, umbes 3 tunniga
olimegi Christchurchis, uues riigis üle 8 kuu. Lennujaama töötajad olid
toredad, meeldivad meesterahvad, kes ajasid nagu muuseas juttu, aga küsisid
meilt väga huvitavad küsimusi. Kusjuures, enne maandumist pidime täitma ühe
ankeedi, kus küsiti, kas me oleme viimase kuu jooksul metsas käinud ja kas meil
on kaasas säärased asjad nagu matkasaapad ja telk. Kuna me oleme ausad eestimaa
kodaikud, siis loomulikult ütlesime, et oleme metsas käinud ja ööbinud ning telk
ja matkasaapadki kotis. Seejärel suunati meid juba järjekordse meesterahava
juurde, kes palus näha meie saapaid ja telki. Üks onu tuli ja viis meie telgi
laborisse, kust ta siiski midagi põnevat ei leidnud ning teine onu tegi meie
matkasaabastele korraliku puhastuse ja andis veel uue kilekoti ka kaasa. Nimelt
kardavad need saareelanikud, et koos saabaste ja telkidega toome kaasa
võõrapäraseid taimede seemneid ja muid elukaid. Samamoodi küsiti meilt umbes 5
korda, et ega meil juhuslikult puuvilju kotis ei leidu (Triin oli õnneks
banaanid ära söönud), sest näiteks ühe austraalia õuna vedamine Uus-Meremaale
võib maksma minna 400 taala- see on siis trahvisumma, mis määratakse, kui mõni
puuvili su kotist leitakse. Ausõnast neile ei piisanud, enne riiki sisenemist
said meie kotid korraliku läbivalgustuse röntgeni näol. Viimaseks saadeti üks koer meid nuusutama! Oli alles kadalipp! Ent töötajate toredus ja
mõnus vahetu naljaviskamine tegi sellest ebameeldiva kogemuse asemel hoopis uue
ja huvitava kogemuse, nagu ütles ka üks lennujaamatöötaja, et ka see on osa
kogemusest, tõsi ta on.
Järgmine suur küsimus oli, et mis nüüd? Sest kell näitas üle
südaöö ja meil ei olnud ööbimispaika, ning lennujaama keegi ööseks jääda ei
tohtinud ja Cairnsi nalja, et magada lennujaama ees kunstmuruga kaetud lapil korrata ei saanud, sest Uus-Meremaa kliima on kehvem. (Praegu sajab näiteks
lörtsi). Triin käis korraks kellegagi jutustamas ja tuli tagasi paketiga, mis
hõlmas endast hostelisse sõidutamist ja kesklinna hostelis ööbimist. Tore!
Hommikul ärkasime kell 7, et minna Christchurci uudistama,
see linn on natukene õnnetu, sest on kannatanud maavärina all ning suur
kesklinna rajoon on lihtsalt aiaga ümbritsetud ning ligipääsmatu. Igal pool
käib küll vilgas ehitustöö, kuid maavärin on jätnud oma jälje.
veidike rõõmu linnapilti
peaaegu et ainus hästi säilinud tänav!
Järgmiseks ruttasime bussile, et minna lõunasaart avastama.
Paari tunniga jõudsime Lake Tekaposse, mis on väga kauni ümbrusega väike
kuurortlinnake. Viskasime kotid kõige nunnumasse hostelisse, kus kunagi käinud.
Nunnu all siis mõtlen seda, et tegemist oli kui koduga.
Ning
hostelis olid elektrilised tekid! See tähendab siis seda, et teki seest tuleb
juhe, mille paned seina ja seal on
pult, mida saab kruttida nagu triikraua nuppu, et 3 on kõige soojem ja nii...
Ja voodisse mineku ajaks oligi voodi juba iseenesest soe! Ja see oli nii tore,
magasin lausa hommikul kella 9-ni.
Lake Tekapos läks Mount Johni vallutamiseks, iga sammuga
vaatasime ringi ja ahhetasime, maastik oli võimas, lumised mäetipud ja kaunis
sinine järv! Lund nägime kuurortiski, hüppasime ja katsusime! Enne mäkke
jõudmist läbisime loomulikult metsaala, metsas oli eesti metsa lõhn! Ja
kasvasid lehised, metsaalune täis okkaid ja sammalt ja seda värsket lõhna, nii
mõnus!
Nägin lund üle pooleteise aasta!
Mäe otsas oli kohvik, loomulikult jõime kohvi ja sõime
küpsiseid
Ja lumevärv
õhtuvalguses
Ja tagasi koju natukene suurema tiiruga, otse lambaaia
kõrvalt
Kodus ootasid meid toakaaslased, hispaania ja tšiili poisid,
kellelt saime teada, et toidupood on lahti. Kuna õhkkond oli väga kodune, siis
ruttasime poodi ja ostsime spagette, muna ja tomatikastet ja keerasin ühe
mõnusa õhtusöögi kokku. Ja istusime teleka ees, koduriietes, õues oli jahe,
vaatasime pilte ja sõime. Nii hubane. Mingiaeg algas telekast üks kaasahaarav
film- The Hunger games. Hispaania poiss seletas natuke tausta, tõin prillid,
kustutasime tuled, istusime Triinuga oma lahtikäivates tugitoolides ja
nautisime elu! Film sai läbi, tõusid poisid, läksid magama, nii meiegi. Just
mõtlesin kui normaalne see tundub siin jagada magamistuba täiesti võõraste
inimestega.
Hommikul enam meid päikesepaistega õnnistatud ei oldud.
Vihma sadas ja lähimaidki lumiseid mäetippe ei olnud näha. Sellegipoolest
pärast pikka hommikukohvi võtsime ette jalutuskäigu kirikuni ning sõime kooki
ühes toredas kohvikus, kus ostsime mõned lennupiletid.
Päeval võttis meid peale buss, et viia meid Wanakasse. Wanaka on samuti tore kuurortlinnakene, ning jällegi õnnestus meil saada väga hubasesse hostelisse, kaminaga ja puha.
Nagu öeldud, ilm ei olnud enam nõnda hea, seljakotile pidi lausa kile peale tõmbama. Wanakas nautisime elu ja rääkisime Benjaminiga Singapurist (olen nüüd palju targem). Hommikul läksime kohvikusse, sest arvasime ekslikult, et buss läheb saare läänekaldale kell 1. Varsti plahvatas, et kurat küll, aga buss läks tegelikult kell 10. Noh, olime iseendi peale tigedad. Ja tegelikult pärast selgus, et buss ei läinudki läänekaldale, sest teed on mägedes läbimatud ning buss ei sõida! Põikpäised eestlased otsustasid siis hääletada läänekaldale!
Hääletades jõudsime umbes 15 km edasi- Lake Haweasse. Käisime ühes hotellis ennast soojendamas kaminatule paistel.
Ja jätkasime hääletaja rasket elu. Varbad ja sõrmed külmetavad, keegi meie soovitud suunda ei sõida, sest teed on suletud, aga põikpäiselt ootame, et keegi tuleks, rehvil ketid ning me saame läänekaldale. Kus sa sellega. Ainus, miks inimesed kinni pidasid oli, et meile öelda, tüdrukud, kas te teate, tee on kinni. Või siis küsiti meie nimesid ja päritolu, tehti pilti ja seda kõike kohaliku ajakirjaniku poolt. Ilmselt olime kohalikus lehes uued kuulsused.
Kaks tundi tulutut hääletamist ja otsustasime minna tagasi hotelli ja küsida kõige odavam tuba. Neil oligi seljakotiränduritele lausa maja eraldatud. Viskasime siis Triinuga põrandale puhuri ette pikali, magasime seal niimodi kaks tunnikest, käisime veel hotelli juures internetis ning seadsime kõik oma Uus-Meremaa lõunasaare plaanid ümber.
hostel
lumetorm taga mägedes
Olime lõksus Uus-Meremaa lõunasaarel, sest praamile saamiseks oli saar vaja läbida kas idapoolt või läänepoolt ning mõlemal teel oli alasid, mis olid läbimatud. Hääletasime Queenstown-i. Kohale saime ühe meesterahvaga, kellel oli päris äge koer autos, ma olin üsna hirmul. Tee Queenstowni oli ka päris kihvt.
Peni ronis vahepeal Triinule sülle, ma selle elukaga ühte istet jagama ei hakanud.
Miks Queenstowni? Sest seal on lennujaam! Lähme siis lennukiga! Jõudsime lennujaama, kell 11 öeldi, et kella 2ne lend Wellingtoni on avatud. Mõne tunni möödudes hakati lennuaega edasi viima. Istume Triinuga lennujaamas ja vangutame pead, uskumatu, oleme lõksus. Asi, mis varem pole minuga juhtunud! Istume ja mõtleme ja uimame, käisime poes, ostsime süüa. Vaatasime juba ööbimispaiku Queenstownis, sest meie lend tõsteti järgmisele päevale. Õõh. Mis teha. Viimase asjana mõtlesime, et okei, lähme küsime kas hoopis Aucklandi saab homme, siis oleksime Tuulale ja Evaldile lähemal, ei peaks nõnda kaua aega bussides passima. Lähme lennufirma töötaja juurde, ta ütleb, et nad tavaliselt nii ei tee...Aga kas te tahate kohe Aucklandi minna? Me vastame, et muidugi! Ja poole tunni pärast väljus lend Aucklandi põhjasaare põhjaosasse ja Maarja ja Triin rõõmsalt lennukis, said lõksust välja!
Aucklandis jalutasime õhtuhämaruses ringi, ööbisime hostelis ning hommikul lõõpasime oma kottidega bussipeale, et sõita mu armsa kursakaaslase Tuuli ja tema (ja minu ka) sõbranna Eva juurde! Jõudsime hostelisse, lasime ennast tüdrukute tuppa juhatada. No ja oi oli alles kisa kui 4 eestimaa tütrekest lõpuks üksteist üle 10 kuu nägid! Ma olin kirjeldamatult õnnelik!
Katsusime üksteist palju, ning läksime kohalikku vaatamisväärsust avastama: Mauao mägi! Esmalt tegime mäele ringi peale ning siis ronisme tippu ka!
Käisime kohvikus
Jaanipäeva hommikusöök! Ammu pole nii hästi süüa saanud! Ja õhtuks olid tacod... mmmm, need tüdrukud oskavad toituda ja seda valmistada!
Mõtlesime tüdrukutega minna Uus-Meremaa põhjasaart avastama. Ent. Pühapäeval oli üsna võimatu normaalse hinna eest autot rentida... Läksime mäkki mõtlema. Nii kaua kui seal mõtlesime ja sõime/jõime, sai Tuuli sõnumi, et ööbimispaik on selleks ööks olemas. Tuula ja Eva prantsuse perekond!
väike pagas
ootavad bussi, sest väga matkata ei olnud enam jaksu
Prantslaste juures valmis üks mõnus ja ramus õhtusöök, nagu jaanipäeval ikka! Neli tüdrukut hüppasid üle lõkke... Okei, üle välgumihkli tegelikult ja veetsid toredalt aega!
Järgmisel hommikul läksime autojahile. Saime lõpuks mõistliku hinna eest rendiauto. Ning esimene peatus oli pood, kus pidi müüdama odavaid aga megahäid küpsiseid :D Ja läksime Coromondli poolsaart avastama!
sõitsime linnast välja, mööda palmialleed
Ühel nunnul matkarajal
mööda pimedaid koopaid
Ronisime Paku mäe otsa
Kui me üritame normaalset pilti teha, siis tuleb pilt selline
Ja mis tegelikult toimub:
Vetsude juurest sellised vaated siis
Leidsime hosteli, kus öö mööda saata, õppisin uue termini: Paldiski, mis siis kirjeldab seda hostelit :)
Ning järgmisel hommikul viisid Tuuli ja Eva meid lennujaama. Tsiteerin Tuulit: Nägudest võib välja lugeda, kes sõidavad Havaile ja kes jääb Uus-Meremaale tööd otsima!
No comments:
Post a Comment