Maarja Austraalia: Meie tore kardulatöö

Oleme juba 7 nädalat kartuleid sorteerinud. Ja loodan, et tuleb 4 veel. Töö on ikka sama- eemaldame harvesteris liinilt kogu sopa, mis koos kardulatega tahab punkrisse sõita. Aga elu on läinud põnevamaks, sest nüüd oleme töötanud ka õhtupimeduseni, vaatame harvesterist imeilusat päikeseloojangut. Kõige kihvtim on öelda Harvile (meie harvesterile), et noh, 12 tunni pärast näeme- siis käime kodus magamas ja tuleme jälle põllule! Pimedas läheme kõik kolmekesi kuidagi eriti äksi täis, loobime kardulaid ja naerame kõhud kõveras. Iga jumala kord kui me Harvist välja kobime, naerame tavaliselt Helgiga kõht kõveras ja elu eest, sest keegi on jälle mingi hea pirni maha pannud, ning meie traktorijuht ja kaastöötaja Creg muigab me üle.

Üks õhtu leiutas Triin mingi eriti hea poosi, kuidas venitada või lihast treenida või tagurpidi plankida. Minu ajasid tüdrukud liinile (kus tavaliselt sõidavad kardulad) plankima. Pärast Creg naeris ja ütles, et tüdrukud, kas te ikka teate, et mul on kaamerad harvesteris ja ma näen peaaegu kõike, mida te seal teete. Noh, siis tuli meelde küll, et kaamera näitab ju otse liinile, ühesõnaga ma planksin Cregile otse kaamerasse. Jälle naersime kõhud kõveras.

Samas on Harvi päris hea jõusaal. Me oleme leiutanud kümneid mooduseid, kuidas lihaseid treenida. Vahepeal kui punker viiakse tühjendamisele ja me niisama passima peame, või kui Harvit jälle parandatakse, sest vaeseke on üsna äbarik, teeme mõnusalt harjutusi. Aga siis sööme jälle küpsist ja krõpsu, niiet kõik on tasakaalus.