Läbu ja Anzac day

Järjekordne Austraalia rahvuspüha- Anzac day. Meile ja teistele hostelikaaslastele tähendas see neljapäevast vaba päeva. Lisaks lahkusid neljapäeval hostelist kaks prantslast ja üks belglane, mis tähendas, et tähistamiseks oli põhjust küll. 

 Pierre jai toolile magama

 Ja Scilli viimane ohtu

Hostelis elavad ka kolm Moldovlast. Kuni selle õhtuni arvasime, et üks neist on väga imelik. Ja seepärast väga ei olnud teiste Moldovlastega suhelnud ka. Aga kuna õhtul olime sõbralikud ja teised Moldovlased tahtsid koos viina juua, siis miks mitte anda võimalus ka teistele Moldokatele niisama suhtlemiseks, onju. Jõime siis 2 korda pool pitsi viina (olin väga igatsenud), kui Slaava juba hakkas väga lähedale tikkuma. Ütlesin selges ingilse keeles, et ära katsu mind. Slaava tõmbas eemale, kuniks jällegi pidin teda korrale kutsuma. Mingi hetk Slaava tõusis püsti ja hakkas oma lõusta minu suunas liigutama. Ja liikus ja liikus ja Maarja oli horroris ja segaduses! Ainus mõte peas oli, et mida kuradit? Ning kuna ta lähenemist ei lõpetanud, siis virutasin parema labakäega ja peaaegu täie jõuga talle vastu põske! Laks oli nii kõva, et terve elutoa rahvas jõllitas mind, Slaava pani käe põsele ja kõndis ruttu õue ära. Minu käsi punetas, rahvas jõllitas. Ise mõtlesin, et mis nüüd juhtus. Esimest korda täiskasvanu eas pidin reaalselt kedagi lööma lahtise käega näkku, enesekaitseks. Ütlesin siin teistele ka, et see tainapea üritas mind musitama hakata. No lõpuks, kui ehmatusest üle sain, oli nalja rohkem kui rubla eest. Aga Slaava tuli tagasi, kükitas mu juurde maha, ning ma peaaegu et lõugasin üle hosteli, et kao minema mu juurest! Slava üritas ikkagi midagi öelda, kuniks ma lõugasin uuesti, et kaoo mineemaa! Ning Slava pööras otsa ringi ja rohkem temaga sel õhtul tegelema ei pidanud. 

 

 

 

Hommikul nautides kohvi, tuleb Slaava ja hakkab üle elutoa rääkima, et palun vabandust eilse eest, et see oli natural instict (looduslik instinkt) ja kujutage ette räiget vene aktsenti, ja mul oli lihtsalt nii naljakas, ja tal oli üsna naljakas ning kõikidel, kes me ümber olid, kõikidel oli naljakas. No, ma siis ütlesin, et pole hullu, ikka juhtub... Aga pärast seda on hosteli rahvas natuke naljatanud, et mind ei tasu väga torkida, sest ma annan laksu!

Aga, sõpradega suudan ma olla väga sõbralik, võtan sülle ja teeme head aega pilti. Ja tegelikult on kurb, sest tõepoolest hosteli kõige normaalsemad inimesed on läinud- jäänud on vaid moldovlased, mingid väga hipidest pilukad ning kaks inglise tüüpi, kellest üks tundub olevat kogu aeg natukene uimane ja teine on väga arrogantne, aga viimase üle saab tolle enese kuuldes head nalja teha.

Neljapäeva lõunal lahkusid Pierre, Clement ja Schill. Antud pildil olen koige tavalistemate koduriietega.

Ning neljapäeval saime veel viimast kvaliteetaega veeta oma iirlasest sõbra Johniga, sest ka tema lahkus reedel.

Käisime kohalikku mängu vaatamas

jalutasime mööda sügisest Penolat

ja käisime kohvikus

ja John andis meile kingitused. Parempoolne mulle.

Käisime poes, Triin sai kommi, oli onnelik

 

Peno sügis

John nautis veel viimaseid minuteid mu voodis, sest ta peaaegu et elas seal. Ma ise enamasti tegin põrandale pesa.

Ja läinud nad ongi.