Jõuluaeg Sydneys

Eelmisel neljapäeval oli Sydney eesti maja e-klubi jõulupidu. Mõtlesime ka esimest korda Sydney eesti maja külastada. 

Saadaval oli eesti komme ja meeneid. Esines bänd kohalikest, kellele keegi kaasa ei elanud, peale Helgi :) Aga vahepeal tuli ka toredaid eesti laule makist, siis võttis küll jala tatsuma. Pakuti ka verivorsi ja kapsast ja liha ja värki, aga tol hetkel olin veel töötu ja verivorsti söön suvel kui eestisse naasen :)

Eesti maja vets on nagu palee!

Jaa üks bändipoiss tahtis pilti minuga. Küsisin pärast 5 daala, aga nojah, see oli nali ju =)

Jõuluvana käis kaa meil. Saime Helgilt nunnud eesti mustriga käepaelad!

Kesklinnas olid ka Carolsid. Ühesõnaga palju rahvast ja palju esinejaid kes laulsid jõululaule. Aga ega ükski kuulus laulja ei saa ju lihtsalt laulda jõululaule, et saaks kaasa laulda. Ühest noodiga tuleb ikka terve heliredel ära häälitseda, onju. Ja tegelikult domain, kus see üritus toimus oli rahvast täis ja politseinikud valvasid, et rahvast enam juurde ei läheks. Hakkasime Triinuga järgnema mingitele inimestele teises suunas ja saimegi vetsude kaudu sisse, sättisime oma teki maha ja nautisime rahvast ja jõulumeeleolu. 

Politseinikud ei lase rahvast läbi

Esimesel jõulupõhal käisime selles kirikus- niii ilus oli!

 Harilik jõulubuss

Tähistasime ka kahekesi vaikselt jõulu. Võtsin tööjuurest munabruchetta kaasa, mis tagasi saadeti parmesani juustu pärast. Tegime veel tomati ja fetta salatit, süütasime küünla ja kuulasime jõululaule.

Lõikasime lumehelbekesi ja teisi jõuluelukaid paberist välja

Korterinaaber tegi meile kingituse, kus oli sees mingi jaapani rohelise tee maiustus.

Magustoiduks mango ja Triinu tööjuurest saadud banaanileib, ilma banaanita. 

Hakkasin kokaks

Sain tööle. Ei tea, kui kauaks, ei tea mis graafikuga. Tean ainult seda, et olen kokk ühes Sydney kohvikus. Täitsa ulme. Ühesõnaga kutsuti mind vestlusele (tol hetkel oleksin olnud õnnelik ka nõudepesija koha üle) mainisin, et mulle meeldib süüa teha ja olen siin Sydneys juba cateringi teinud ja eestis ja soomes olen olnud ka köögitööline. Saingi aru, et neil on siin ühte n.ö. "võileva tegijat" vaja, et ühesõnaga mitte midagi keerulist. Nüüd olen juba paar päeva tööl käinud ja peaksin oskama teha kõike, mis menüüs kirjas. Näiteks munad benedicti moodi ja kõik kana, caesari, lamba jne salatid ja burksid ja võileivad ja hommikusöögid. Jõululaupäeval töötasin köögis üksinda, vahepeal käis pilukast ülemus küsimas, et kas kõik on korras ja et kas abi vaja on- ei olnud. Sain hakkama kuni viimase laudkonnani. Kui juhe jooksis täiesti kokku ja sain sõimata, et kus kurat on mu tomatikastmed ja kuidas ma ei tea kuidas teha lambasalatit ja kuidas kurat ma ei mäleta, kuidas teha munabruchettat jne. 

Ühesõnaga- kõik on justkui tore, ainult ülemus on bipolaarne ülikergelt ärrituv meesterahvas, kellele meeldib kallistada ja nii... Selle viimase laudkonnaga ta läks mu peale nii närvi, et paugutas mikroka uksi ja pildus nuge ja teisi toiduriistu, ise vandus ja sõimas ja mina lihtsalt värisesin kõrval.  Lisaks sellele oli ettekandja valesti märkinud, et munabruchetta läheb koos parmesani juustuga. Ja siis saadeti toit tagasi, et ikka ei tahetud parmesani. Vahtisime ettekandjaga üksteisele otsa, et kes seda nüüd läheb ülemusele ütlema, et see läks ka pekki. Jumal tänatud ülemus enam nii närvis ei olnud, oli vist maha rahunenud...

Väljakutse missugune. Kõik olekski tore, aga seda pilukat ma kaua kannatada ei suuda. Praeguseks olen iga päev kehva tujuga koju tulnud ja vahepeal käin külmruumis lihtsalt ennast kogumas, paar korda on ka pisar silma tulnud... lihtsalt selle piluka tige pilk on maailma kõige häirivam asi üldse. Ja kui ma olen ainuke kokk köögis siis palk jääb ikka ettekandja tasemele, kuigi vastutus on 100 korda suurem. Nüüd mõtlengi, et kas lihtsam oleks ikka ettekandja olla kusagil, pluss võibolla saaks normaalset tippi ka või panna hullu ja saada hakkama köögis ja veel hullem, et saada hakkama pilukaga.  

See on mu köök.

Siin serveerin toitu ja annan kella, et tuleks ettekandja ja viiks toidu lauda.

Kohviku sisehoov ja Maria Buenos Airesest

Roberto itaaliast, kelle tööks on kohvi tegemine. 

Homme hommikul jälle- põll ette ja tellimusi täitma!

Blue Mountains, koaalad ja teine töökene

Kui reedel vaatasin tööjuurest Sydney ooperimaja, siis laupäeval vaatasin tööjuures indoneesia inimesi ja indoneesia toitu. Nimelt töötasin 3,5 tundi ühes Bali restoranis. Olin natuke ettekandja ja natuke kõike muud. Kahjuks saavadki nad mulle pakkuda ülivähe töötunde, see tähendab, et tööotsingud jätkuvad. Kogemus oli jällegi huvitav. Inimesed rääkisid omavahel indoneesia keeles, isegi üks klient küsis, et kas ma oskan indoneesia keelt. Vahepeal ei saanud mina neist aru ja vahepeal ei saanud nemad minust aru, aga töö sai tehtud ja kliendid jäid rahule. Töö lõppedes tõstsid kõik töötajad ja omanike sugulased endale ette portsu toitu ja hakkasid sööma. Nõnda minagi. Esimest korda elus ma ei teadnud, et kuidas lauda katta. Nimelt söövad nemad oma nuudleid ja asju kahvli ja lusikaga, mitte noa ja kahvliga. Nii ka õhtusel söömaajal. Mina ukerdan oma noaga ja neil käis kahvli ja lusikaga kõik palju lihtsamalt. Vahepeal vaatasin ringi- olin ainuke valge inimene nende tõmmude pilukate seas! Ja esimest korda Austraalias suudeti mu nimi peaaegu välja hääldada, muidu olen ikka vana hea Maarsha. Sain karbiga toitu koju ka kaasa võtta. Võtsin mingi 6 vege kevadrulli ja vege nuudleid ka! 

Pühapäev oli üle pika aja üks tore päev, sest saime linnast välja! Triin sai toreda tuttava omale, kes oli  nõus meid känguruusid ja koaalasid vaatama viima! Hommikul võeti meid bensukast peale ja peale mõningast ekslemist olime looduspargis.

Sain katsuda seda elukat. Niii pehme!

Peale loomade näppimist käisime söömas, ja taaskord võib tõdeda, et austraalias on nii suured portsud. Ja toidu kaasavõtmisest ei tea ka inimesed midagi. Siiamaani olen kurb, et üks mu kanavrapp prügikasti lendas. 

Ja siis järgmine peatus: Blue Mountains! Tegemist on siis sinimägedega, sinimäed seepärast, et udu mägede kohal on sinine. See peaks olema tingitud sellest, et eukalüptipuud eritavad eeterlikke õlisid. 

Reisikaaslaste parem pool :D

Niisama tahtsin oma "uue jaapani sõbra" pilti ära rikkuda

Ja üks lihtne turistikas, onju, koos kolme õega.

Siin pildil on midagi nii valesti

Plaan oli veel jõuda Coogee Carolsile, mis kujutas endas tõelist rahvapidu koos jõulumeeloodiate ja piknikuga meie kohalikus rannas.  Tegime endale smuutid kaasa ja laulsime jõululaule.

Vaatasime obeseid

Ja istusime rannas

Ja joulupukki käis laval

Ja pauku sai ka!

Esimene (aga ajutine) päris töö ja tasuta kinokogemus Sydney kunstimuuseumis

Mõtlesime Triinuga, et peaks peale mõnda ta tööpäeva midagi toredat tegema, aga midagi, mis oleks tasuta, sest mul ei ole veel täiskohaga tööd. Triin otsis välja, et kolmapäeval on kunstimuuseumis tasuta kino, näidatakse ühte Briti filmi, kuuekümnendatest. Sõitsime siis linna ja läksime muuseumi, seal toimus korraga nii palju erinevaid asju, üritasin kõigest osa saada.

Tähistasime neljapäeva- tegelikult tähistasime seda, et saime koogi umbes 1 euro eest :)

Leidsin ühe ajutise tööotsa- cateringi assistent. Töötasin maailma ilusaima vaatega kohas- nägin Sydney ooperimaja ja silda. Tööks oli siis suupistete ja toitude valmistamine, paigutamine alusele ja välja saatmine (mina kontrollisin, et umbes kas on ikka igal mini-tacol 2 maitseainetaime peal). Peol osales umbes 800 inimest ja pidu oli maru uhke, toitudeks kalmaarid ja teised mereelukad, muidugi oli ka hot-doge ja burkse, sest vahepeal kiskus pidu väga ameerikalikuks ära. Ise saime ka süüa ja maitsta ja koju kaasa ka. Aga teadavärk, et kui töötad toiduasutuses, siis pole väga isu süüa midagi! 

Inimesed olid hullult toredad. Oli mingi 3 kokka, kes meiega tegeles. Üks meeskokk krabas mu kohe oma tiimi ja pani mu sidrunitüdrukuks, sellist sidrunite raiskamist ma varem ei ole näinud. Lõikasin sidrunist kolm n.ö fileetükki välja, et peokülalised saaks sidrunimahla oma kalmaarile pigistada. Minu tiimis olid veel hollandi, rootsi ja tsehhi tüdruk, rääkisime, et ehk saab veel kokku ka, kõik olid nii sõbralikud! 

Austraallased on ikka nii teistmoodi. Kokad näitavad omavahel keskmist sõrme ja irvitavad, rebivad kildu. Ma ise põhimõtteliselt tantsisin ja laulsin laule kaasa, lihtsalt tsillisin. Nii tore. Õhtul koju jõudes pläkutasin nii kaua ja nii erutunult, et Triin ütles, et ma oleks nagu kohvilaksu all. Aga uus emotsioon, uued inimesed teevad meele nii heaks! Täna näiteks on kõik ülakere lihased valusad- nii hea!

Teel tööle...(Kertu kallis, et Sind veel kadedamaks teha:D)

Selline vaade avanes tööjuurest

Väike tähelepanek. Ma saan Sydneyst palju paremini aru, kui Tallinnast. Eile plaanisin ühest kohast minna bussile, aga tüdrukud kutsusid endaga kaasa teise bussipeatusesse. Kui rootsi tüdruk ei saanud midagi aru, et kuhu poole peab minema, siis mul oli nõnda, et mm, Hyde park, sinnapoole jääb kodu ja seal on bussipeatus. Vuhuu elu on ilus. Mooore joooob!

Polegi enam printsess

Meie tähistasime esimest adventi piima ja mincemeat pie'ga, mis on puuviljalögaga täidetud pirukas. Panime kleidid selga, kerisime ribikardinad kinni, süütasime arvutis küünla ja kuulasime jõululaule. Olgem ausad, rannajärgsel päeval eriti jõulutunnet ei tekkinud! 

See oli nii magus!

Ma võiksin teha eraldi postituse "Siis kui Triin töölt tuleb", sest siis kui ta töölt tuleb,

toob ta hiina poest ämbriga vahvlitorusid (siin on umbes pooled alles)

toob ta töölt kaasa eraldi kokkade poolt MULLE valmistatud toitu! (nagu aru saada peekonist ja pestokanast)

Ostab ta meile jääjooki

Eelmise nädala neljapäeval sain endale intervjuu ühte itaalia restorani ettekandjaks. Intervjuu läks hästi, sain proovipäevale. Õppisin juba hoolega itaaliakeelseid toitude nimesid (pappardelle!) kui järgmisel päeval saan meili, et me ikka ei palka kedagi enne jõule, et kiire aeg, ära tule proovipäevale. No ülelaskjad... Intervjuule ja tagasi jalutasin umbes 12 kilomeetrit, vahepeal puhkasin jalga.

Googlemaps näitas kohvikuid ja restorane, mina leidsin väga teistmoodi rajooni, kus polnud kusagile CVsid viia...(jumal tänatud, et ma sellises kandis ei ela, nii tehislik)

Täna oli põnev päev. Oli kaks intervjuud. Esimene oli Sydney kesklinnas, grupiintervjuu, mingisele eriti tobedale müügitööle. Tuleb koguda allkirju mingi heategevuse tarbeks, et inimesed toetavad ja siis sina saad selle pealt palka. Kui ei saa ühtegi allkirja, siis ei saa ühtegi dollarit. 

Aga ma olen enda üle uhke. Kui eestis ma ühistransporti väga ei tunnistanud, teate ju küll, olin väike printsess, siis siin on veidike teisiti: bussile, linna, intervjuule, busslile, teisele intervjuule...

...ja intervjuude tulemustest ei saa väga rääkida, sest kogemus selle ülelaskmisega on juba suur!

...ja jala koju umbes 10 kilomeetrit, õnneks 6 km neist kulges mööda imeilusat rannikut!

Detsember!

Meie veetsime oma esimese detsembri rannas. Saime kahe eesti tüdrukuga kokku. Üks neist oli mu vana näitekakaaslane Helgi, keda ei ole vahepeal umbes 5 aastat näinud, kuid nüüd kohtume Coogee rannas, põnev! Helgi võttis kaasa ühe eestlannast au pairi (lapsehoidja), kellega ta oli kohtunud eesti maja üritusel. Rannas hulpisime päris mõnuga lainetes, vesi jahutas nii mõnusalt! Hiljem käisime poest läbi ja me Triinuga kokkasime külalistele ja endale pasta bologneset, mille kokkuvõttes üks tüdruk kinni maksis (kõikidel hakkab meist kahju, et me veits vaesed oleme:)) Muidugi nad kutsusid meid õhtul välja, aga noh, nii palju head ka korraga ei saa. Ühistransport on kallis. 

Terve päeva olid telgis toredad kontserdid!

Janne ja Helgi

Enne randa minekut veidike koristasme. Kahel aasia naisel ei ole õrna aimugi tolmu võtmisest, sest kõik esemed on kaetud paksu korbaga. Täna näiteks avastasime, et meie veekeedukann on läikiv, mitte tuhm. Avastasime, et needsamused pliidinupud on läikivad, mitte rasvakollased jne. Aga nad ise räägivad, et neile meeldib kord. Vot ema, ma olen ikka ülikorralik inimene, mu elamine ei olnud kunagi   selline. Vuhuu ja köögiaknast näeb nüüd õue ka!

                                     

Aga olukorrast. Loodan, et detsembriks vajab keegi ikka abi ja tahab mind tööle. Väga loodan ja nädalapäevadel ka tegelen sellega. Nüüd tuleb mul hakata üksinda vallutama kaugemaid alasid, kust tööd leida. Miks üksinda? Sest Triin sai täiskohaga tööd ühes ülitoredas kohvikus ettekandjana! 

Eile jalutasime öösel randa, sest lootsime, et vesi helendab. Nimelt käisime eile päeval rannas ning nägime mingisuguseid punaseid laike, mõtlesime, et ilmselt mingi vetika õitsemine. Pärast uurisime asja ja tuli välja, et need samad vetikad HELENDASID siniselt terve öö! (Vaatasime videost, see oli tõeline looduse valgusemäng) Ja meie, siin samas lähedal, magasime selle kõik maha!