Sain tööle. Ei tea, kui kauaks, ei tea mis graafikuga. Tean ainult seda, et olen kokk ühes Sydney kohvikus. Täitsa ulme. Ühesõnaga kutsuti mind vestlusele (tol hetkel oleksin olnud õnnelik ka nõudepesija koha üle) mainisin, et mulle meeldib süüa teha ja olen siin Sydneys juba cateringi teinud ja eestis ja soomes olen olnud ka köögitööline. Saingi aru, et neil on siin ühte n.ö. "võileva tegijat" vaja, et ühesõnaga mitte midagi keerulist. Nüüd olen juba paar päeva tööl käinud ja peaksin oskama teha kõike, mis menüüs kirjas. Näiteks munad benedicti moodi ja kõik kana, caesari, lamba jne salatid ja burksid ja võileivad ja hommikusöögid. Jõululaupäeval töötasin köögis üksinda, vahepeal käis pilukast ülemus küsimas, et kas kõik on korras ja et kas abi vaja on- ei olnud. Sain hakkama kuni viimase laudkonnani. Kui juhe jooksis täiesti kokku ja sain sõimata, et kus kurat on mu tomatikastmed ja kuidas ma ei tea kuidas teha lambasalatit ja kuidas kurat ma ei mäleta, kuidas teha munabruchettat jne.
Ühesõnaga- kõik on justkui tore, ainult ülemus on bipolaarne ülikergelt ärrituv meesterahvas, kellele meeldib kallistada ja nii... Selle viimase laudkonnaga ta läks mu peale nii närvi, et paugutas mikroka uksi ja pildus nuge ja teisi toiduriistu, ise vandus ja sõimas ja mina lihtsalt värisesin kõrval. Lisaks sellele oli ettekandja valesti märkinud, et munabruchetta läheb koos parmesani juustuga. Ja siis saadeti toit tagasi, et ikka ei tahetud parmesani. Vahtisime ettekandjaga üksteisele otsa, et kes seda nüüd läheb ülemusele ütlema, et see läks ka pekki. Jumal tänatud ülemus enam nii närvis ei olnud, oli vist maha rahunenud...
Väljakutse missugune. Kõik olekski tore, aga seda pilukat ma kaua kannatada ei suuda. Praeguseks olen iga päev kehva tujuga koju tulnud ja vahepeal käin külmruumis lihtsalt ennast kogumas, paar korda on ka pisar silma tulnud... lihtsalt selle piluka tige pilk on maailma kõige häirivam asi üldse. Ja kui ma olen ainuke kokk köögis siis palk jääb ikka ettekandja tasemele, kuigi vastutus on 100 korda suurem. Nüüd mõtlengi, et kas lihtsam oleks ikka ettekandja olla kusagil, pluss võibolla saaks normaalset tippi ka või panna hullu ja saada hakkama köögis ja veel hullem, et saada hakkama pilukaga.
See on mu köök.
Siin serveerin toitu ja annan kella, et tuleks ettekandja ja viiks toidu lauda.
Kohviku sisehoov ja Maria Buenos Airesest
Roberto itaaliast, kelle tööks on kohvi tegemine.
Homme hommikul jälle- põll ette ja tellimusi täitma!
No comments:
Post a Comment