Meie veetsime oma esimese detsembri rannas. Saime kahe eesti tüdrukuga kokku. Üks neist oli mu vana näitekakaaslane Helgi, keda ei ole vahepeal umbes 5 aastat näinud, kuid nüüd kohtume Coogee rannas, põnev! Helgi võttis kaasa ühe eestlannast au pairi (lapsehoidja), kellega ta oli kohtunud eesti maja üritusel. Rannas hulpisime päris mõnuga lainetes, vesi jahutas nii mõnusalt! Hiljem käisime poest läbi ja me Triinuga kokkasime külalistele ja endale pasta bologneset, mille kokkuvõttes üks tüdruk kinni maksis (kõikidel hakkab meist kahju, et me veits vaesed oleme:)) Muidugi nad kutsusid meid õhtul välja, aga noh, nii palju head ka korraga ei saa. Ühistransport on kallis.
Terve päeva olid telgis toredad kontserdid!
Janne ja Helgi
Enne randa minekut veidike koristasme. Kahel aasia naisel ei ole õrna aimugi tolmu võtmisest, sest kõik esemed on kaetud paksu korbaga. Täna näiteks avastasime, et meie veekeedukann on läikiv, mitte tuhm. Avastasime, et needsamused pliidinupud on läikivad, mitte rasvakollased jne. Aga nad ise räägivad, et neile meeldib kord. Vot ema, ma olen ikka ülikorralik inimene, mu elamine ei olnud kunagi selline. Vuhuu ja köögiaknast näeb nüüd õue ka!
Aga olukorrast. Loodan, et detsembriks vajab keegi ikka abi ja tahab mind tööle. Väga loodan ja nädalapäevadel ka tegelen sellega. Nüüd tuleb mul hakata üksinda vallutama kaugemaid alasid, kust tööd leida. Miks üksinda? Sest Triin sai täiskohaga tööd ühes ülitoredas kohvikus ettekandjana!
Eile jalutasime öösel randa, sest lootsime, et vesi helendab. Nimelt käisime eile päeval rannas ning nägime mingisuguseid punaseid laike, mõtlesime, et ilmselt mingi vetika õitsemine. Pärast uurisime asja ja tuli välja, et need samad vetikad HELENDASID siniselt terve öö! (Vaatasime videost, see oli tõeline looduse valgusemäng) Ja meie, siin samas lähedal, magasime selle kõik maha!
No comments:
Post a Comment