Sügis tuli, haigus tuli, Mickey läks ja haigus läks. Sügis jäi.

Lõuna Austraaliasse on jõudnud sügis. Iga päev sajab natukene vihma ja tuul mühiseb nii mis kole. Tööl on seljas 5 kihti pluuse-pusasid ja jope, 2 paari pükse, 2 paari kindaid ja matkasaapad- ja ikka on tuleb tantsida, et sooja saaks. Vahepeal paistab päike, siis saab ennast soojendada. Ja vahepeal, näiteks täna, sõitis meie kõikide nina alt mööda meetri pikkune kartulitega sama värvi surmavalt mürgine madu. Mina teda isiklikult enda ees ei näinud (ei tea, kuidas) aga Helgi kiljatuse peale nägin küll. Päris rõve ja ülbe elajas, peaks mainima.

kui on ülituuline, siis tuleb kanda selliseid rohelisi prille, et tolm lendaks vähem silma, ja kollane mõnus kummiülikond!

anname üksteisele sooja

kui harvesteri sõidab ühelt põllult teisele siis me tsillime ülemuse majas. Nüüd aga on harvester teises osariigis Victorias ja isegi teises ajatsoonis- see tähendab et iga hommik sõidame tööle tunnikese ja tagasi tunnikese. Kokku veedame päevast 2 tundi autos ja 9 tundi harvesteris! 

Aga, seoses jahedate ilmadega tuli meile Triinuga kallale külmetus. Ja käisime haige peaga kohalikus Penola pubis ka. Tulmus- Triin 3 päeva täitsa maas ja palavikus, mul läks natukene kergemalt. Põhimõtteliselt ühe nädalavahetuse veetsime siis kodus, uimasime ühest voodist teise ja üritasime haigust peletada. Vahepeal olid mul paremad hetked, tegin Triinule väikest peamassaaži. Samamoodi uimas meie toas sel nädalavahetusel Micky. Meie inglise sõber, kes ühel õhtus plaanis edasi liikuda Queenslandi ja järgmisel hommikul tuleb teatega, et tema sai oma tüdruksõbralt kõne ja peab kahjuks Inglismaale tagasi sõitma. No ma olin ikka väga löödud, üldse ei tahtnud uskuda ta juttu, aga tüüp oli ise ka päris tõsine ja ega ta isegi väga minna ei tahtnud. 

ja uimasime õues ka.

Micky buss läks väga ebanormaalsel ajal- öösel kell 1 ja Mt. Gambierist- ehk siis kodust 50 km kaugusel olevast linnast. Hoolimata sellest, et oli esmaspäevaöö, viisime Micky kenasti ikka bussile ja ise läksime hommikul tööle. 

Austraalias on sõprussuhted keerulised tekkima, eriti seljakotirändurite seas- sest kõik on kogu aeg liikumises, kogu aeg kohatakse uusi ja huvitavaid inimesi ja pikaajalised sõprussuhted ei jõua tekkida. Ja kui mõni tekib, siis on raske mõelda mõtet, et võib-olla ma ei näe seda inimest enam kunagi. Eriti kurb on mul seepärast, et ületasin enam-vähem oma keelebarjääri Mickyga rääkides just sel õhtul, kui ta lahkus, sest tal oli mu jaoks nii keeruline aktsent, millest aru saada, ja ilmselt oli ka tal minust päris keeruline aru saada, aga ega sellepärast meil suhtlemata ei jäänud- selle tüübiga sai noo nii palju nalja, et hullumaja. Alustades võidukrooksumistest...

tsau, Micky

Kui on selline mõnus sügisilm, siis on tore sõita külla oma LAVi (Lõuna-Aafrika vabaiigi) sõpradele, kes elavad oma majakeses täiesti maal, Penolast umbes 5 km kaugusel. Külas juua kohvi ja süüa riisi ning kaerahelbeküpsiseid. Samal ajal juua veini ja pugeda üksteise otsa, et vähekenegi sooja saaks! Või siis kui Stefanil varbad külmetavad, annad ikka sõbrakäe ja istud neile otsa.

 Ja Triin võtab kaminast söe ja hakkab söejoonistusi tegema.