Lihavõtted Melbourneis

Kuna ka Austraalias on lihavõtted suur püha, siis oli meil järjestikku neli vaba päeva. Penolast otsustasime lahkuda, ning meil Triinuga oli siiamaani Great Ocean Road läbimata, mõtlesime Melbournei minna. Ja kuna Austraalias oleme kõik oma aja ja raha peremehed, siis mõeldud-tehtud. Võtsime oma Borka peale ka kaks poissi, et roadtripi ajal saaks ikka inglise keeles rääkida ja bensukulusid vähendada. Võtsime kaasa ühe LAVi poisi ja ühe iirlase, mõlemad väga sõbralikud ja toredad tüübid.

Kui Chris kell 9 autoga maja ette jõudis, olin mina veel pidžaamas, ning pooleldi pakkimatagi. Tänu Helgi vihjele ja minu segaduses näole valis Chris mulle riided selga, viskasime kotid autosse ja 6,5 tunnine sõit Melbournei võis alata.

Esimene peatus oli ühes kena vaatega kohakeses, kus John ronis nagu väike ahvikene puu otsa ja muidugi tegime palju pilte. Lõpuks kepsutasime seal ringi, ning keegi pani Tõnis Mäe Koidu möllama. Siis läksid kolm eesti tüdrukut hulluks, laulsid maksimaalselt koleda häälega Koitu! Nii tore!

Pärast mitmeid kohvipause jõudsime lõpuks Melbournei, kus läksime otse Helgi sugulaste juurde. Ajasime juttu ja läksime poodi, kus poisid täiendasid oma joogivarusid. Teepeal nägime ühte mänguväljakut, kus pidime kõik atraktsioonid järgi proovima. 

Ajutises kodus ei suutnud kaua passida, kõik kibelesime linnapeale ööelu kaema. Ning kuna olid pühad, oli avatud ainult Melbournei Crown Casino, mis on mitmekoruseline pubisid, baare, klubisid ja muidugi kasiinot hõlmav hoonekompleks. Jalutasime mööda kasiinot ringi, kõik oli maru vinge ja kullane. Jalutasime sisse ühte klubisse, kus mängisime lolli ja tantsisime.

Kui öösel hakkasime koju minema, ja GPS puksis- tal oli vaja natuke mõtlemisaega, siis Triin ütles: "Ma sõidan siis tunde järgi". Ja Triin sõitis Melbourneis tunde järgi, uhke olen.

Laupäevaks oli meil planeeritud shoppamine Victorias Marketil ja niisama linnapeal promeneerimine. Tähistasime ka vaikselt Triinuga oma viienda kuu täitumist koos reisimisel, mis on olnud vaimustav aeg mu elus! Ja ma ei kahetse sellest mitte ühtegi minutit!

Shoppamine oli üsnagi edukas, sain lõpuks oma meheliku-naiseliku käekella. Ning loomulikult oli vaja käia me Melbournei kõige ägedamal tänaval söömas!

Kõhud täis, jalutasime Melbournei kesklinna, nautisime mõnusat ilma, ja komöödiafestivali ühte etendust, mis toimus Melbsi keskväljakul. Peale etendust läksime Melbournei kõrgeima pilvelõhkuja otsa vaadet nautima. Eureka Skydeck (see pilvelõhkuja) on 88 korruseline ning 285 m kõrgune. Ning paraja raha eest sai sinna üles kõõluma minna. Oli kena.

Lisaks külastasime ka Melbournei komöödiafestivali raames ühte ülinaljakat etendust, kus Helgi pärast näitlejatega jutule sai ja avastas, et ainus tüdruk etendusest on pool-eestlane, ehk siis tüdruku ema on eestlane. Tüdruk ning ta vend (kes müüs pileteid) oskasid ikka natukene eesti keelt ka... igas sadamas üks eestlane, eks. 

Peale etendust läksime ühte õdusasse pubisse, kus Helgi ajas veel näitlejatega juttu, ja meie omavahel. John ja Helgi tahtsid tantsima minna, ning seisid isegi ühe klubi järjekorras, et sisse saada, kahjuks oli klubi täis. No mis siis ikka. Me aga samal ajal Triinu ja Chrisiga leidsime ühe mõnusa aasiahõngulise restorani, kus saime istuda varju all (sest õues ladistas mõnusalt vihma). Oli maru hubane. Võtsime Chrisiga kahepeale pudeli veini ja Chris rääkis meile veinide ja viinamarjade erinevusest ja sarnasustest, natuke ka müütidest. Väga põnev oli kuulata kedagi, kel veinindusega reaalne kokkupuude, sest ta isal on viinamarjaistandus koos veinikeldriga.

Näitasin Melbsis Chrisile oma poissõbra, Madise, pilte (John oli neid juba näinud). Chris ütles, et ta näeb 30 välja. Hmm. Hetkeks jäi see vestlus sinnapaika, ning kui Triin seltskonnaga ühines, siis ütlesin, et tead, Chris arvas, et Madis on umbes 30 aastane. Chris seepeale ütles, et no mis, vähemalt 28? Raputasin pead. No alla 27 küll ei ole. Ja siis kui tea teada sai, et Madis on minu ealine ja tegelikult veel natukene nooremgi, oli üllatus suur nii mulle kui talle. Madis,  tervitan Sind!

Pühapäeva hommikut alustasime pannkookidega (kondenspiimaga ja vaarikamoosiga). Ning kuna olid munadepühad, siis värvisime ka mune ning koksasime neid. Munade värvimine oli meie seltskonnas tavaline ainult eestlastele, aga kõige tugevamate munadega mees meie seltskonnast oli iirlane John.

Munad koksatud, külastas Helgi oma vanatädi, ning meie Red Roosterit (üks toidukoht) Plaanisime minna pingviine vaatama, aga jäime natukene hiljapeale. Sõitsime hoopis St. Gildasse- kõige ägedamasse Melbournei rajooni, kus me oleme Triinuga juba tsillinud ning meile väga meeldis. Me Triinuga vajusime muidugi kohe ägedatesse hipipoodidesse ära ja posid koos Helgiga käisid rannas fotoshuuti tegemas. Käisime veel ka Luna Pargis, kus poisid mängisid natuke raha maha, ja meie tegime niisama  vigurpeeglite ees imelikke pilte.

Pärast istusime veel rannas ja nautsime õhkkonda. Mõnus oli. Käisime Helgi ja Johniga auto juures ning vahetasime riided, et avastada St. Kilda ööelu. Ööelu oli kihvt. Istusime pubimoodi klubis või vastupidi, jõime siidrit ja ajasime juttu. Muidugi käisime ka tantsimas. Vahepeal leidsin ennast tantsimas Benjiga, ühe inglasega, kellega Penola hostelis mõnda aega tagasi koos elasime. Tol hetkel tuli üks vanem härrasmees (reaalselt 70 aastane vanapapi) mu juurde ja hakkas rääkima, et tead, tüdruk, sul on biiti, sa kohe oskad tantsida. Ma käin siin klubis iga nädal, aga sul kohe tuleb välja, ning siis ta imiteeris mu tantsuliigutusi. Me Benjiga ei osanud muud teha, kui ainult naerda...Nagu Benji ütles, seda juhtub ainult St. Kildas. 

 Õhtu edenedes läksime Chrisi ja Triinuga autosse istuma, olime üsna läbi. Chris viskas tahapingile pikali ja me Triinuga lobisesime maast ja ilmast. Vahepeal rääkisin väga vaikselt ja eesti keeles, siis Chris ütles, et Maarja, sul pole vaja sosistada, ma ei saa nagunii eesti keelest aru. Ning vahepeal avastasime ennast a la perekondlikel teemadel inglise keeles rääkimast. Aga, mingiaeg sajatasime ka teised pereliikmed koju ehk korjasime noored pidutsejad autopeale, sest hommikul oli vaja vara ärgata, et läbida 700 km teekond läbi Great Ocean Roadi tagasi Penolasse.

12 tunnine teekond algas hommikul kell 9. Great Ocean Road on üks maailmakuulus vägev tee, mis kulgeb sujuvalt mööda rannikut, ning kus iga vaade on ahhetamapanev! Great Ocean Roadil on ka maailmakuulsad 12 apostlit- ookaenist välja piiluvad kaljumürakad.

Nägime koaalasid päris elus! Nii nunnud elukad, närivad oma eukalüpti ja on õnnelikud!

Apollo Bayl tegime väikese peatuse, kust võtsime pitsat ning läksime randa sööma. Kõige ilusam koht, kus ma pitsat olen söönud. Muidugi hullasime ka niisama vees ja rannal ringi ja tegime meeletult pilte! Ning enne autosse minekut ostsime Triinuga ühest ökokohvikust kohvi. Kui autos kohvi jõin, ütlesin lihtsalt ona, mille peale juba Chris ütles, ona. Siis pidime kenasti seletama, et miks ma seda ütlesin.