Koka raske elu :)

Aasta 2012 oli minu jaoks tegelikult õnnestumiste aasta. Täitsin oma kaks unistust- omandasin bakakraadi ja kolisin välismaale. Aasta 2012 viimane nädal oli seejuures üks keerulisemaid. Teate küll seda tunnet kui miski rõhub südamele ja kui nutt on lihtsalt kogu aeg kurgus ning peas vasardab loobumise mõte. Aga see ongi enese proovilepaneku aasta, väljakutsete aasta ja uute kogemuste aasta. Minu viimase nädala aastal 2012 tegi sõna otseses mõttes põrguks mu uus amet, milles olen täielik võhik ja minult oodati võimatut- saaksin kolme päevaga päris kokaks, kes oskaks teha kohviku kõiki roogasid- kiiresti ja ideaalselt. Kusjuures minu ülemuseks sattus üks närvihaige hiinlane, kellega koos töötades pole aega isegi vetsus käia ja seda sõna otseses mõttes. Ega ma ju tegelikult ei osanud arvatagi, et n.ö. võileivakäsi tähendab tegelikult täielikku kokka, kes tellimuste peale valmistab  siis  munabruchettasid ja munasid benedicti moodi, rääkimata  lamba, kana, kalmaari- ja kõrvitsasalatitest. Ja lisaks veel kõik meeletud hommikusöögitellimused, kus klient saab siis vastavalt oma soovile tellida kas pošeertud mune, või munaputru või praemuna ja kui praemuna siis mil viisil praetud jaaa nii edasi! Ja oii ma sain täna riielda, et mu pošeeritud munad olid niivõrd kehvakesed. 

Kohvikus oli niikaua jube kokana töötada, kui olin absoluutselt kogu toidu eest vastutav isik terves kohvikus. Sest minu ülemus- peakokk ja manager härra närvihaige hiinlane lihtsalt kõndis kohvikust välja omi asju ajama (panka ja nii) ja veel mitmeks tunniks, kui ma olin kohvikus alles kolm päeva töötanud. No oli stressirikas! Ja kui oli meeletult kiire (tellimused tulid kõik korraga ja igas lauas oli umbes viis inimest) siis hiinlane ei tulnud appi mulle, vaid esmalt sõimas, vandus, paugutas mikroka uksi ja siis tegi kogu töö ise ära ja sõimas, et ma pean vaatama, mida ta teeb. Vahepeal läksime ikka nii tülli omavahel, sest minuga pole ju kerge. Sest kui ma tahan käed puusas seista, ning hiinlane ütleb, et pane käed alla, siis ilmselgelt ma pean talle ütlema, et jah, sa oled mu ülemus ja võid mulle öelda, et kuidas ma pean süüa tegema, aga sa ei saa mulle öelda, kuidas ma pean oma käsi hoidma- kas puusas või mitte.

Üksinda olin ma nädalakese või poolteist köögis sellepärast, et praegune kokk (tore 18 aastane austraallasest mulatipoiss Jenny) võttis paar nädalat vabaks, aga peakokal, kes on ka ühtlasi manager, pole aega ja ka vist viitsi köögis passida. Praegune olukord on aga tore, sest kui keegi sõimata saab, siis enamasti on see Jenny, kes vahepeal paneb ikka täielikke fopaasid muidugi maha (ta on seal kokana paar kuud töötanud ja ei teadnud mis on basiilik või siis andis mulle lamba asemel pressitud sealiha jne). Aga tüüp on oma 18 aasta kohta ääretult tore ja täiskasvanulik, asjalik, tubli-tubli-tubli poiss. Ja mingi tüüpide värk on ka see, et neil on suva kui nad sõimata saavad. Minul tuleb kohe tönts-tönts pisarake põsele. 

Jenny

                                                   

Ja köögis on väga tore olla koos Jennyga, tekib juba oma rütm, ja tekivad omad naljad, iga päevaga muutume aina kiiremaks, tunnen et olen rohkem abiks kui tülinaks. Ettekandjad ja baristad saavad järjest lähedasemaks. Meil on päris kirju seltskond seal- lisaks uuele omanikule ja managerile on veel ka hiinlannast toretore ettekandja tüdruk (täna oskan öelda juba paar sõna mandariini keeles ja just nimelt mandariini keeles, sest hiinas on nimelt kaks keelt ja kumbki ei ole hiina keel :)) siis veel itaaliast barista ja argentiinast üks tüdruk ja muidugi austraallased ka! Ja mu arust käib seal iga päev keegi erinev nõusid pesemas, aga ma usun, et see on lihtsalt maksustamata proovipäevadega tööjõu ära kasutamine. 

Õpime mandariini keelt!

Hull elu! Mitu korda on saadetud tagasi mu toitu- küll neile ei kõlba mu pošeeritud munad ja küll ma olen unustanud spargli lisamat ja küll on toit külm ja veel sada häda. Aga on öedud ka et mu toit on imeline (see juhtus kord, kui mul polnud õrna aimugi mida ma teen, sest polnud varem konkreetset rooga teinud ja improviseerisin täielikult). Lisaks ei tea ma paljude asjade inglise ega ka mitte eestikeelseid nimesid, okei, nüüd juba inglisekeelseid nimesid tean, aga eestikeelseid ikka mitte. 

Sellel tänaval on mu kohvik- reaalselt vist Sydney kõige pikem tänav- Oxford street.

Kusjuures kõige huvitavam asi on see, et kohvikus vahetus nädal aega tagasi omanik- uus omanik on samuti pilu, aga tore pilu, vähemalt senini. Sain juba tema esimesel päeval aru (kui tõmblesin köögis üksinda nagu segane) et tüüp hoiab mind. Kui ta tuli küsima midagi ja ma ei teadnud ja hakkasin ülesse jooksma, et peakokalt küsida, siis tüüp ütles, et eiei, ma ise lähen ja küsin. Ja käis muudkui mu juures köögis ja küsis, et kas kõik on korras, et kui mul midag vaja on, siis kutsu peakokk ikka appi. Aga ma veits kardan seda peakokka, niiet tõmblesin üksinda edasi. Ning pärast, kui peakokk tuli alla siis ütles, et ma pidavalt uuele bossile väga meeldima- no ma ei osanud selle peale öelda ei A-d ega O-d. Ja täna läksid kokad tööle kella 6ks hommikul (mulle oleks see tähendanud kella 4st ärkamist) aga mina sain oma kuueni kenasti põõnata ja 8 olin tööl!

Esimesel nädalal, kui köögis töötasin ei suutnud ma süüa mitte kui midagi. Ja ausalt oli nii. Praegu naudin juba täiel rinnal kõiki smuutisid ja ülihäid lattesid ja piimakokteile ja värskelt pressitud mahlasid ja kõike muud toitu mida endale koju või teepeale kaasa valmistan (sest tööjuures pole aega pausi söömiseks võtta ju) ja austraalias on täiesti tavaline, et kui töötad kohvikus võid süüa mida tahad ja juua mida tahad. Ja vahepea on ülinunnu, kui keegi saadab tassi kohvi kööki või tuleb ja küsib, et kas ma värskelt pressitud mahla soovin. Ikka soovin!