Vormsil KÜSi toredikega

See nädalavahetus oli kindlalt selle suve parim! Algas kõik nii, et Riin tuli mulle mu uude koju järele. Jõime kohvi, ajasime juttu ja sõitsime Haapsalusse, kust hüppas auto peale ka Martin. Vahepeal muidugi täiendasime enda joogivarusid ja nii... Auto pargitud, kotid selga, siider lahti ja paati. Kuna paar eelmist päeva olin Tallinna Triinuga tšillinud ja suitsetanud, siis läks nii edasi kah. Paadis oli nii lõbus, nii tore oli jälle ühele väikesaarele minna, teades, et ees ootab kaunis koht ja tore seltskond. 

 Jõudes saarele, oli meile vastu tulnud Gert oma kastiautuga, mis muuseas paar päeva merepõhjas on tillerdanud.

Esimesel õhtul pärast õhtusööki ja jutustamist ja värki otsustasime minna saare baari. Seal oli ka väga hull tantsida ja jutustada erinevate inimestega ja jälle tantsida ja jutustada, nii lõbus oli! Ohh, ma ei oska kohe kirjeldada. 

Teine päev, kui lõpuks ärkasime, oli meil plaanis saarel väike tiir teha. Külastasime kohalike vaatamisväärsusi.

Ja Gert seletas...

Ja siis sõitsime veel...

Ja siis ma solvusin millegipärast Liisi peale. Mängult.

 Grupipilte tegime kah!

 Ja siis oli lambist üks äge laat, kust sain endale tasuta vanaema-stiilis kingad. Ise olen õnnelik!

 Jalutasime metsas ringi. Vaatasime allikaid ja ronisime torni.

Jõudisime lõpuks metsast välja.

Naised!

Lambist oli merepõhjas kõdikõdi tekitav kivim.

 Jee, tegime nigganigganiggaräppppi!

Siis rääkis veel üks tädi meile saare kaitsealadest ja värki, mu kõht lausa nurrus selle peale. Jällegi, peale õhtusööki väike saun- autoga mereäärde-koju-baari. Baaris nalja ja tantsu. Peaks ütlema, et elu parimat tantsu... polegi keegi veel mind nõnda hullult keerutanud ja juhtinud, see oli vägev lausa! Ja päris naljakas on ka, kui kõik panevad ringis korraga oma pepud ringi sisse ja siis elu eest sheigivad:) 

Tegelikult ma enne saarele minekut mõtlesin, et ma ei aja eriti nilbet juttu. Mõtlesin, et üritan olla normaalne. Aga esimesel viiel minutil Vormsil oli juba mölasoon avatud ja seda ei avanud isegi mina! Nii tore oli kogu meie naljaka möla kõrvalt jälgida esimese kursuse tüdrukuid itsitamas meie imala jutu peale:)

Peale seda nädalavahetust on mind haaranud masendus, nagu peale SA. Kui kõik päevad on täis nii toredaid inimesi ja üsna palju tegevust, siis niisama kodus istudes on suht jama küll. Ja ma juba igatsen neid inimesi niii nii nii palju. Ja ma armastan Teid kõiki!