Väljasõit karjääridesse.

Viinakuu viimasel kolmapäeval viidi meid karjääridesse. Lastel oli muidugi lõbu laiat, sai liivas joosta ja mängida, natuke sai targemaks ikka ka.

Väike kuristiku serv ja sealt edasi üks mõnus liivasurf.

Mu nunnud!

Peale karjääre läksime T(R)iinude juurde grupitööd tegema. Energiat oli küllaga.

Karjäärides saime ju loomulikult liiga vähe liivaga mängida. Seetõttu olime neljapäeval nagu i-pead EPA beachil ja kavandasime karjääridele erinevaid kasutusviise. Noh, et kui karjäär suletakse, siis kuidas ja mida edasi teha. Mõtted lendasid ja meie grupp kujundas esmast ala, kus olid mõned lavad ning palju ööbimiskohti ning voolas läbi jõesäng, kus vee asemel on sinised lilled ja ülalt saab liikuda üle kolme silla. Teine variant oleks siis spordikompleks.

See oli siis karjääri plaan, mille põhjal tegime enda "liivalosse".

Kursal on üks äge poiss, kellel on veel ägedam auto. Selle asemel, et ratastega paarsada meetrit sõita, lasime end otse kooli ette viia!

Villa de Velleramm.

Meenutusi esimesest ülikooliaastast ehk ajast, kui Villa de Vellerammis toimus pidu igal neljapäeval. Tegime möödunud neljapäeval või kolmapäeval väikese meenutuse. Loomulikult koos twisteriga. Jõudsin kohale esimese tüdrukuna ja gängstakostüümis (tervislikel põhjustel). Poiste juttu oli tore kuulata, minultki küsiti, et kas meeldib mulle rohkem habemeajamise geel või vaht. Loomulikult geel-see on tihedam. Martin eelistab aga vahtu.

Tallinn, Tallinn

Ma ei ole siiamaani aru saanud, et kas mulle meeldib Tallinn või siis ei meeldi. Vahel ikka nagu meeldib ja vahel ei meeldi. Ja kas ma tahan seal kunagi elada või ei taha. Natuke nagu tahan.. ja natukene ei taha ka.

Eesmäk oli siis laupäeva õhtuks Tallinna jõuda. Üks mu järjekordsetest Triinudest (Mu ema ütleb, et kõik mu sõbrad on Triinud) tuli mulle bussijaama vastu, tegime väikese shopingu ja läksime Triinu juure. Väike kook, väike kohv, väike jutt. Tore. Peale kaheksat läksime bussile, Triin pidi tööle minema ja minu sihtpunkt oli teeteeüü Säästva arengu klubi sünnipäev. No õnneks läksime sama bussiga, muidu oleksin küll kusagil lasnamjäel lõpetanud..Igastahes, tulin täitsa õiges peatuses bussilt maha ja siis tuli hirm. Sest bussipeatuse taga oli suur mets ja ma juba kujutasin ette, kuidas sealt keegi tuleb ja... no helistasin sõbrjannedele. Nad olid ka umbes 10 minti mind oodanud umbes 30 m kaugusel üle tee olevas bussijaamas. Kena.

Sünnipäev oli samuti tore. Keegi oli väga head sööki teinud ja jook maitses ka hea. Tore oli täheldada, et mu enda koduselts on ikka palju jätkusuutlikum just noorte pealetuleku suhtes. Vähe irooniline oli ehk see, et enamuse ajast rääkis koduselts omavahel ja oma seltsi probleemidest ja kitsaskohtadest, mitte teeteeüü seltsist.

Ööbisime Marielli kodus, mis lõhnas, nagu tavaline korter, kui allkorrusel on väike tulekahju olnud. Suitsuandur on tõepoolest kasulik.

Pühapäev sai mööda veedetud Tallinna Ülikooli uues majas, kuunedal korrusel ja panoraamvaatega merele ja sadamale. Olin rõõmus. Rõõmu ei suutnud tuhmistada isegi see, et pidime esimeses klassis :D Tartu tagasi sõitma ja see, et rongitädi ütles, et mul on haugi mälu.

Ise olen veits järjel nüüd rohkem. Vähemalt enda mõtetega. Kõik ei olegi enam halvasti, vaid liigub vaikselt paremuse poole. Tundub, et saan oma asjadega siiski hakkama! Ja nüüd Liinutska juurde kakaood joooma!

Kui kõik on peppus. Kas ikka kõik on peppus?

Jõudsin juba paar head nädalat mõelda, et ma ei saa oma asjadega hakkama, kõik on nii raske ja talv tuleb pikk. Kõige hirmutavam mõte, mis peast läbi käis, oli see, et ma saan järgmine kord vabamalt hingata alles kevadel, kui bakatöö on esitatud. See pani mu kokku jooksma. Seadsin endale peale limiidid. Ei loe ilukirjandust, v.a. mis koolist soovitatud, ei vaata üle tunni telkut ega ole arvutis üle tunni, niisama, oma lõbuks. Noh, ühesõnaga hakkasin oma meeli kiusama. Iga vaba mõte läks suurde musta kasti. Kõige hullem oli see, et kõikidel sõbrannadel on praegu mingi eriti keeruline periood, et mul pole ka mõtet oma suureksmõeldud miniprobleemidega ennast näitama minna.

Ja kuna vaimsus ja kehaline tervis käivad ju ikka käsikäes, siis andis see löögi ka mu tervisele. Nüüd olin ja olen ikka nii hädas oma tervisega, et ei saa öösiti magadagi. See pidevalt ja pikalt häirib mind. Üritasin leida arsti. Perearst on Rakveres ja et saada Tartus ruttu arstile, tuleb maksta 5sotti vanas rahas. Ja kui maksta ei taha, siis oota mitu nädalat. Selle aja peale ma oleks juba surrrrrnud olnud.Nii ei saa ju rallit sõita! Noh, lõpuks sain ka arstile.

Aga point on ikkagi selles, et jumala ükskõik kui kehvasti kõik on. Kõik on siiski hästi, kui sul on tervis korras. Ja ma ei ole üldse mõelnud, mis ja kuidas ja kuna mind koolis ees ootab, vaid ainult sellele, kuidas olla oma tervislikule seisundile kõige parem peremees. See on ju ainult minu võimuses, ja kallis keha, kes siis veel su eest hoolitseb, kui mitte mina.

Aga, ma käisin Põlvas arstil, noh, issi tegi väikse seboki, et aeg saada. Ja käisin seal koos Triinuga. Ja peale arsti kolasime mu isa krundil ringi, kolasime kaltsukatest, kus sain päris kobeda saagi ja eriti kobedad saapad! Ja Pargi Baarist võtsin väikse burksi kah, ja enne minekut coffe inist väike kakao. Ohh, isegi arstilkäigu saab mõnusaks teha:)

Rakvere ööelu kaemas

Hihii! Käisin nädalavahetusel Rakveres, empsil oli sünna! Ja mõtlesin, et üle piiika aja võiks seda Rakvere ööelukest kah kaeda. Noo käisime siis alustuseks Bamboos, mu nuudlid olid järjekordselt jumalikud. Bamboosse sisse astudes oli kõhe tunne. Täpselt selline, et kõik vahivad. No olingi natuke teistmoodi riides, kui teksad ja pusa, aga täpselt nii, et Tartus ei pööra keegi pilkugi. No täpselt sama jutt, kui Liis käis lilleliste retuusidega Rakveres, siis kõik vaatasid ikka väga imelikult. Tegelt ma olen kogu aeg arvanud, et see on kerge paranoia, kui inimesed räägivad, et kõik vahivad.. Aga jah.. Noh,igastahes, hea et peksa ei saanud. Sest teistmoodi riides mehed võivad väga vabalt Rakveres peksa saada, ossipunker, nagu see nunnu linnake on...

Järgmiseks oli väike kära-kants. Meenutasin vanu häid aegu, kui reedel sai samas majas Mainors loengutes olla ja õhtul alla keldribaari.. Oli ka tore. Mingi vana tüüp tahtis hirmsalt välja teha, jõin mullivett. Ja muidugi pidin ikka Mjäus ära käima. Halb öelda, aga tundsin ennast enamusest peajagu üle olevat. Eriti, kui Kristi rääkis, et enamus on püsikliendid, haaah, ja osadel lapsed kodus ja ikka iga nädalavahetus Mjäus, appi!

Hiljem istusime Kristiga Teatri pargis, mis on ikka veel nii mõnus ja tore ja hea kohakene, ja ajasime juttu maast ja ilmast :)

Ööbisin vanaema pool, nagu vanasti peale pidusid. Vanaema oli koridoris vastas mul ja ma pidin ehmatusse surema! Aga jah, hommikul väike kohv ja vorstisai ja tulema. Õhtul aitasin empsil teha ühte eriti head kooki ja eriti head suvikõrvitsa pirukat!

Ja praegu olen kokku jooksmas. Varsti on vaja teha force quit.

Mu Triin 23, ehk viimane taks täitsa läbi !

Triinu sünnipäev. Pidu koos kolme tordiga, tants Maasikas ja kohvijooming rabas. Ehk Triinu sünnipäeva kolm saagat!

Neljapäeviti saavad sünnipäevalapsed Maasikas tasuta shampat ja vaagna juustude ja muude värkidega. Ja no kui tasuta saab, siis ega me olukorda kasutamata jäta. Lugu siis niiviisi, et see oli jälle üks no ilgelt naljakas õhtu. Iga ühel, kes sellel pildid on, on sellised omapärased eriti naljakad kiiksud, mis ühe tobeda vanainimeste klubi kogemuse eriti tsilliks teevad. Te peaks nägema, mis liigutusi see blond neiu esiplaanil klubis teeb. No püüa mitte naerda. Hahaa, siis teevad teised idioodid lihtsalt järele! Sama lugu käib tegelikult ka teiste kohta. Mmm ja sel õhtul nägin kolme Põlvakat! Nüüd teada, kus nad ennast varjavad:D Jaa nägin veel ühte tüüpi, kes rääkis, et üks teine tüüp Rakverest, on isaks saanud!

See on enne twisterit!

Mõnus!

Filmin, kuidas Tuula on king of the world

Ja käisime rabas jalutamas, jõime kohvi ja lasteshampat, närisime rämpsu ja tundsime ennast igati mõnusalt!

Ristisime oma rebased Järvselja Getos

Traditsioonid on mu MH kursusel juba kaua.

Igal aastal alustavad rebased oma tegemisi piro pargis. Kõige meeldejäävam mäng on piro mäest otse üles joosta, juua pits viina või korjata prügi või lehti ja siis alla joosta, kusjuures alla joosta on poole hullem. Ja ega keegi puhtaks ka ei jää. Seejärel peab lehed ära tundma, dendroloogia hihihi!

Siis seome rebasekutsikad kõik nööriga üksteise järel kinni. Muidu lähevad veel kaotsi, ning jooksutame neid mööda linna ja seekord ka superalkosse. Trepil pidid nad kõik vaesekesed kükitama, sest oli häire: pomm. Oli ka õhuhäire, siis pidid õhku hüppama ja kivikuju, pidid seisma jääma. Vahel nad pidid õhuhäire ajal kivikuju tegema. Keegi ei saanud hakkama!

Lõpuks panime rebased bussi ja sõit Järvselja getosse võis alata. Tegime veel nõnda, et korjasime oma kutsikad kell viis otse koolist ja nali võis alata! Iga aasta läheb buss katki ja rebased lähevad seda lükkama ning seejärel sõidab buss koos kõikide asjadega minema. Nii ka seekord. Ega rebastel polnud õrna aimugi, kus metsade vahel me oleme.

Mingi hetk, olles metsavahel, hakkasid kostma õudsed loomade hääled. Olime Triinu ja Riinuga metsas, lasime hääli ja ragistasime niisama. Siis kargas välja Supernaine ! Ja me ka..lõpuks. Aga me saime veel välja karata. Ma ja Riin põõsastest ja Triin vabsee kraavist. Rebased pidid põllal väikese inimpüramiidi tegema. Supernaise abiga sai see väga kaunis.

Järgmine mäng oli alksipudelite otsimine küünalte vahelt. Rebased olid nagu pisikesed ahvikesed neid otsides. Pärast oli väike munasõda ning me noorekesed oli esimene kursus läbi ajaloo, kes pildusid neid üksteise pihta, mitte korraldajaid.

Lõpuks jõudsime oma peopaika, kus kuum tatrapuder kastmega juba ootas ning pidu võis alata.

Meie kursuse poiss. Sel ajal, kui tema jõi üksinda poolteist liitrit õlut, ei jõudnud veerand esimest kursust poole pealegi! Ja jah, need pudelid on tõesti selle hirmsa teibiga kinni mätsitud. Kõrvalt vaadates oli selle eemaldamine väga valus!

Rahvas oli kaasaminev, nagu näha on.

See ongi see päästa Supernaine:D

Nööriga kinni, et linnapääle kaduma ei läheks.

Ja mäest üles, kus väiksed viinad juba ootavad.

Järvselja, mu nunnu ja südamele armas paik :) Rebasäd matkavad hommikul bussile, et siis jälle otse kooli minna.

Tunnistus!

Pean rõhutama, et tegemist oli selle ajalehemänguga, et peab ajalehe PEAL tantsima, mitte selle minema tantsima:D Nagu näha, siis see mäng enda eesmärki ei täitnud, aga kõikidel oli lõbu laialt :)

Ohh, see oli üks vägev pidu. Lihtsalt noniiii palju sai nalja, et pidime laua alla kukkuma. Ma lihtsalt ei suuda seda kirja panna, kuidas tüübid nalja rebisid. Hommikul neile seda meenutades oli jälle väga naljakas.

Naer on heaaaa !

Ekskursioon Lukes ja Karulas

Üks ütlemata tore päev. Palun veel sama naljakaid. Ja sama ilusaid. Loodus on praegu niiiii ilus. Niii-nii-nii ilus. Sellest jutustavad pildid paremini.

Tuula sai käe nõgesepõõsasse pista.

Sooniidul

Räpppp

Kas mu kodumaa võib tõesti nii ilus olla ? :D

See veis hakkas perutama. Tungisime tema territooriumile. Ja kursa kõige suurem poiss jooksis tsikkide vahele. Mis teha, lehmad on hirmsad.

Ahah. Mida teevad neli idiooti elektriaia juures? Võtavad kätest kinni ja näpivad aeda. Siis tunneme, kuidas elektrivool meile väikse sutsu andis. Ühest korrast ei piisanud.

Ja rivis seesama aktsioon. Kusjuures see nahktagiga tüüp ütles kohe peale seda jäädvustatud hetke, et ta ikka ei julge. See oli naljakas. Siis võttis aiast kinni hoopis Triin.

Kohvipaus Karula Infokeskuse(?) juures.

Luke mõisaparki jalutama soovitan igaühel minna.

Üks eriti mõnus nädalavahetus Murul. Suveaaaeg :)

Mu üks sõbranna elab maal. See on kui õnnistus. Laome puid, ahjus küpseb leib, väike saun, väike kook, väike kohv, väike dendroloogia õppimine ja väike fotoshuut !

Nüüd ma saaksin seda kooki natuke rohkem süüa. Väike hambaarst.

Läksime ajas veits tagasi.

Enne pidu veits tööd.

Veits lüpsi.

Veits dendrot kohviga, sel mõnusal balkonil.

Jumala tavaline nähtus, et see piff traktoriga sõidab.

Maaaaaaal

Kolli oli suht hea modell.

Järgnev pilt erinevast ooperist.

Ma ei mõelnud seda ratsutamist välja ! Väike tõestus.

Neljapäev. Osalesime EMÜ rongkäigul ja röökisime hääled õhtuseks koosolekuks lihtsalt väga ära.

No ikka üritasime lained teha!

Hiljem pakkus Felix suppi.

Õhtul oli siis järjekordne koosolek, mis toimus mu juures. Pakkusin õunakooki, arutasime ja mõtlesime, kuigi mul polnud eriti palju öelda. Hääl ka ei lubanud.

Reede käisin esimest korda filosoofia loengus, tulin kodu, tegin süüa, Maria tuli külla, tsättisime ja sättisin end korda. Tuli Triin, võttis mu peale ja läksime EMÜ vilistlaste peole, kus oli väike tantsevaali Anne Veski saatel. Kell 1 hakkasime tööle. Passisime riidehoius kuni neljani. Oh neid purjus inimesi. Nii palju nalja ja ka kurbust. Triinu ämmä tõi mind koju. Hommikul kell 11 olin kui i-pea koosolekul, mis hakkas pool tundi hiljem (ma oleks saand magada see aeg). Peale pildistamist tõmbasime Riinuga Rakveresse ja läksime ratsutama. Oma 4 tundi tegutsesime seal, seadsime ihhaaahaa korda, andsime porksi. Ma pidin ennast selle obese seljas kergendama. Siinjuures mainin, et mul oli hirmus juba seal seljas niisama olla. Eriti haige on see, et nii ongi, et kui teed nõõ ja surud säärtega, siis obene kiirendab ja hakkab liikuma ja kui teed ptrr ja surud põlvedega siis jääb seisma. Ja kergendamine pole nagu potil käimine vaid enda pepu sadula küljest lahti kangutamine sõidu ajal.