Tänulikkus

Mul on üks armas ja eriline sõbranna. Me ei ole igapäevased tsit-tsät sõbrantsid, vaid pigem siuksed kohvikuvurled. Meil on palju ühiseid tuttavaid ja tsipakene sarnane taust. Räägime ja kuulame, kuulame ja räägime. Kõik on tasakaalus. Mis kõige positiivsem. Ta suudab mind üllatada.

Pühapäeval, pärast eriti suuri alkoholikoguste omandamist oli mul halb olla. No oksendamiseni. Maria kutsus mind kohvikusse. No ei. Teavitasin teda oma sitast seisust ja kutsusin ta enda juurde. Tõi mulle mandleid, mis pidavat pohmaka vastu aitama. Keetis mulle prokkolit, mis väljutab mu kehast halvad ained. Tegi mulle sidrunivett, et ma ikka piisavalt vitamiine saaksin. Tagatipuks jättis mulle oma naturaalse kirsimahla. Kuid, mis mind kõige enam rõõmustas oli nimelt see, et ta ei mõistnud mind hukka, vaid rahustas maha. Ja ma olen ääretult tänulik. Aitäh, Maria !

Minu arvates sõprusega ongi nii, et teatud asju ei pea sõprade ees põdema, näiteks segamini kodu või seda, et oled kellegi peale vihane või oled koduriietes või oled pohmas. Sest juhul, kui tegu on ikka sõbraga, on sellised olukorrad vastastikkused. Ja see on loomulik. Täiesti normaalne. Või veel parem kui naljakad. Hahaaa kuulä, kas pean sulle koristusbrigaadi saatma?

Soovitan. Palun mine hambaarsti juurde. Sest kui augud on juba nii suured, et tuleb teha mitmekordselt juureravi, siis lihtsalt tekib kahe nädalaga eelarvesse 50 eurone auk ja järgmisel nädalal umbes samasuuuuur, raisk!