Washington DC

Washington DC ehk Ameerika pealinn. Valge Maja... ja muud tähtsad valitsushooned. Jõudsime lõunaks linna. Palavusest ja väsimusest segased, istusime maha Starbucksi, mis kohe Marriot hotelli kõrval. Vähemalt 15 kilosed pagasid kõrval ja pagasihoidu keeruline leida. Triin võtab kohvi näppu ja läheb räägib Marriot hotelli töötajaga, mis lugu on. Tuleb tagasi naerunäol, saame pagasi ühe uhke hotelli pagasiruumi jätta – tasuta. Järgmiseks läheme Subwaysse (võileivakohvik) mis siin maal on üliodav. 4 taala eest saab korraliku võileiva ja karastusjoogi, mida võid lõpmatuseni ise täita. Pole imestada, miks siin nii palju ülekaalulisi on. Keegi ei propageeri vee joomist toidu kõrvale. Esimene vaatamisväärsus mida külastama läksime oli loomulikult Valge Maja. Obamat kahjuks ei näinud :) 

Ja teisel pool aeda keegi kogu aeg protesteerib ja kritiseerib. Lehvitavad plakateid ja räägivad mikrofoni küll jumalast ja küll õiglusest. 

Politsei igal pool

Washingtoni monument ja lipuring selle ümber.

Hästi palju oli linnas võimsaid sammastega tähtsaid majasid. Ma võin ainult oletada, kes sinna sisse saavad ja mida seal tehakse. Maailma juhitakse ilmselt.

Ameeriklased on vist kõige uhkemad oma rahvuse üle. Isegi kraanade otsas ripuvad lipud.

Washingtoni kõige toredam asi on see, et enamus muuseumid, mis on ka väga head, on tasuta. Lihtsalt jalutad sisse ja naudid. Külastasime Ameerika Ajaloo Muuseumi, kus võid leida infot kokandusest kuni transpordini. 

Hiinlastest maasikakorjajad Ameerikas. Tuttav tunne. Juba teisel päeval selg ja põlved valutasid.

Oleme hostelitest üli väsinud ja mitte kuidagi ei tõmba enam nendesse kohtadesse. Oleme võtnud kasutusele kõik tutvused ja vahendid, et saaks ööbimisi huvitavamaks teha. Kirjutasin feisbuuki eestlased põhja-ameerikas komuuni, et kas keegi sooviks majutada kahte tüdrukut ühe öö Washingtonis. Kiire vastus tuli ühe eestlanna poolt, kes siin juba 10 aastat elanud. Vastus oli positiivne. Sõitsime metrooga ja natuke ka jalutasime, koputasime arglikult uksele, kui täiesti puhast eesti keelt kõnelev naisterahvas meid sisse kutsus. Ja tõsiselt, olen kohanud inimesi, kes olles 2 aastat välismaal ja suheldes enamasti emakeeles, ikkagi iga teine sõna on vigane või mugandatud (laiskus!). Siis Helil oli täiesti korralik eesti keel, kuigi kodune keel on enamasti inglise keel. 

Viskasime kotid nurka ja kutsuti õhtusöögile, milleks Peruu riisi-kana pada. No ülihea oli kodust toitu süüa üle pika aja vahelduseks subwayle ja burger kingsile. Helil oli kena pere. Viie aastane poeg ja 8 aastane tütar. Poisi nägemine ja tegutsemine pani mind hirmsalt oma poiskesi igatsema (Mikku, Robinit, Enrikot ja Magnust)! Saime Triinuga oma toa ja magasime ülihästi.

Heli pojaga.

Ülihea uni oli mummuliste linade vahel

Hommikul jätsime oma kotid vist linna ainsasse pakihoidu ja läksime taas linna avastama. Seekord rentisime rattad, et lühikese ajaga rohkem näha. 

Kapitoolium

punased rattad

Vietnami sõjaliste tore mälestusmärk

Käisime ringi, vaatasime enamus tähtsad kohad ära ning läksime pagasile järele. Ostsin metroopileti, mis maksab umbes 3 taala. Triin tegi sama, aga söötis masinale oma 20 taalase. Mitu korda sülitas masin raha välja, kuid lõpuks andis tagasi 20 taala väärtuses pileti. Kuna me olime linnast lahkumas, siis polnud meil sellega midagi peale hakata. Infoonu vahetas selle mitmeks 4 taalaseks piletiks ja hakkasime müügitööd tegema. Mõnest piletist sai Triin lahti ja üks jäi mälestuseks. Jõudsime metrooga Hiinalinna, kust läks meie buss New Yorki. Süsteem oli segane, aga New Yorki me jõudsime.