Sydney ei ole hellitanud

Õnn ei käi mul kandadel. Esmalt ei saanud Sydneys kindlat tööd. Siis sain kindla töö (kokana) ja töötasin 6 päeva nädalas ja mõni päev 12 tundi. Siis vahetusid kohvikul omanikud, mis tähendab et ma ei ole saanud oma osasid rahasid kätte. Siis tuli ei tea kust mulle vaba nädal (tean küll- uus omanik on ise manager ja vana manager peab nüüd enda kurvastuseks köögis passima, tegelikult tahaks olla ees letis ja sebida kõiki ilusaid naisi, seda arutasime praeguse omanikuga) ja ühesõnaga mind neil enam nädala sees vaja ei ole. Olen nädalavahetuste kokk. Vabal nädalal sebisin endale 2 uut tööd. 

Esimene oli (justnimelt oli) üks tore salatibaar, kus ma oleksin saanud töötada nädalapäevadel kella 9-3ni. Reedel oli esimene päev ja omanik (tore 25 aastane aussis sündinud aga laose juurtega poiss) vaatab mulle silmasisse ja küsib, et kauaks ma Sydneysse jään. Mina keerutan ja ütlen, et ma ei tea, et ma ei reisi üksinda ja pean sõbrannaga arutama. Arutasime siis Triinuga ja üsna kindel laks on see, et kuu lõpus kolime Sydneyst ära. Ja kuna tüüp oli tõepoolest tore ja ma tegelikult olen hea inimene (vahet pole mida osad mu sõbrad arvavad) ei suutnud ma talle valetada. Ja ütlesin, et 2 nädala pärast olen läinud. Tüüp oli kurb, aga ütles, et hoiab mind ikka 2 nädalat tööl. Täna hommikul sõitsin Põhja-Sydneysse (2 bussiga ja kokku üle tunni) ja tüüp ütleb, et tal vaja minuga rääkida ja nägin, et uus tüdruk oli platsis. Tüüp oli arutanud oma vennaga ja nad ei näe ikka mõtet minu treenimisel, kui asjade selgeks saades kohe minema lähen. Ma saan ju aru tüübist. Päriselt saan, aga pisarad jooksid ikka bussi oodates mööda põski alla, sest nii lootsin selle raha peale, mis mul oleks olnud seal võimalik koguda. Aga lahku läksime tüübiga sõbralikult- ta andis oma kõik kontaktid ja pakkus ise välja, et on mulle absoluutselt ja iga kell soovitajaks, sest ma tore ja töökas inimene. 

Salatibaari menüü

Muidu töökoht asus kõikide suurte kõrghoonete vahel ja salatibaaris käisid kõik tervisliku eluviisiga kontoritöötajad

Et saada Põhja-Sydneysse tuli mul sõita mitu korda üle selle kuulsa Harbour silla, nii et vaade avanes Sydney ooperimajale ja kõrghoonetele

Ja teine töökoht (vähemalt täna ehk, kui nad ka ei ütle, et meil pole sind ikka vaja) on üks ettekandja koht ühes kesklinna restoranis. Täna oli mul vaba päev (teised proovipäevalised) ja reedel oli jälle hunnik proovipäevalisi... Niiet mul pole õrna aimugi, mis mind seal ees ootab. Koht on muidu äge, nagu näha allolevalt pildilt- erinevad tasandid ja üleval on baar, alumine osa avatud... Enamus käivad einestamas 110 dollarist mereandide vaagnat, mis on kahekorruseline ja mida on üliraske lauda kanda. 

Jalutan tööle...

Ühesõnaga, siin toimub veel viimsete rahade kokku kraapimine, sest mina selle 3 kuuga Sydneys rikkaks ei saanud ja tegelikult olen natuke pettunud, aga ainult oma õnnes, et et ei õnnestunud saada mingit kindlat töökohta, mille all mõtlen kindlaid vahetusi ja kindlat palka ja kohta, kus reaalselt ei pea ise oma töötunde üle arvutama, et äkki keegi tõmbab (mida kokana töötades pean iga kord kontrollima, sest iga kord on tõmmatud). Praegu üldistaks ja ütleks, et pilud lihtsalt meeletult nöörivad ja nendega mul on juhuslikult kokkupuuteid olnud kõige rohkem! Aga kurat, on olnud raske ja ei ole ma olen ikka vaene, aga ma ei tunne ühtegi närvirakku tõmblemas, kui köögis töötades tellimusi tuleb ja tuleb ja tuleb ja mina pean andma endast parima! Pühapäeval oli näiteks ülitore tööpäev. Kell 10 saadeti mulle kööki ülihea kohvi, siis kell 11 saadeti kööki ülihea marjasmuuti, selle aja sees röstisin endale juba paar viilu rosinasaia ja kell 12 saadeti kööki teine kohv! Ja lihtsalt terve päeva tegin ideaalselt pošeeritud munasid, lihtsalt kõik munad olid ideaalsed! Oi, ma olin nii rahul! :)

Ikkagi on tore teatada, et jaanuari lõpus ütleme head aega Sydneyle ja oleme valmis vastu võtma kõik hea, mis meid ees ootamas! Plaanis on liikuda lõunapoole- Melbourne'i ja seejärel Tasmaaniasse, kus loodame farmi tööle saada!

Lõpetuseks üks pilt, mis tehtud eelmisel nädalavahetusel, kui käisime ühes rokiklubis "vanade sõprade" bändi kuulamas. Tegelikult ikka bändi ei kuulanud, aga niisama tsillisime küll :)