Vahel mõtlen.

Ma elan praegu sellise mõttega, et kõik mis ma teen on mu Tartu-aja viimane. Kõik mälestused mis ma endale Tartu eluga tekitanud olen jäävad vaimustavasse Maaülikooli aega. Seda enam tunnen survet veel rohkem mälestusi endale varasalve mahutada. No kõndida näiteks üle kaarsilla ja käia kohvikutes, kuhu ma pole sattunud. Palju muudki.

Need mõtted on mul põhiliselt sellepärast peas tiirlemas, et ma ei ole kindel, et kas mul kunagi veel nii õndsaid Tartu-aegu tuleb. Tulevad kindlasti muud toredad ajad, mööda Eestit ja loodetavasti mööda maailma kuid Tartu baka-aeg... See on midagi omapärast, kordumatut. Muidugi pole välistatud, et satun ka magistrisse Tartusse, kuid mul on selline tunne, et siis peaks juba ise ennast ära elatama, mitte vanemate kulul liugu laskma ja see = rohkem tööd, vähem lõbu.

Ma usun, et Tartu on Eestimaal üks armsamaid linnasid, kus ma isegi näen ennast elamas tulevikus, päriselt elamas, mitte oma karjäärile alguspunkti panemas. Viimase aja melanhoolitsemises olen hakanud mõtlema ja võrdlema keskkooli-aegu praegustega. Meenutan, et siis oli sama tunne- ainus soov saada bakalaureusekraad eestis. Aga polnud aimugi, et mis valdkonnas. Praegu on sama tunne- on soov, aga asjade reaalset kulgu ei oska uneski näha. Mis saab? Mis ülesanne on mul täita ses elus? Kas mu rändamissoov on ainult rändamissoov või alateadlik soov põgeneda millegi eest (ja seda pidin ma tundma juba aastaid tagasi)? Jah, Sina, vasta mulle palun!