Eestimaa 94. sünnipäev

Rongkäik! Palju mundrites mehi ja palju suuri autosid! Mu sõbrannad olid selle suure auto peal kõikidest teistest ronijatest vähemalt 10 aastat vanemad.

Raekoja platsis leidsime kaks mundrimeest. Jälitasime nii kaua neid, kuni küsiti, et kas me soovime pilti teha.

Ikka grupipilt!

Üliäge aeroobika stiilipidu!

Kuna me Triinudel tuleb ikka aeg ajalt väga geniaalseid ideid ja me teised nende vahet-pole-kui-ajuvabade- ideedega alati kaasa läheme-nõnda sünnib nii mõnigi alatiseks meeldejääv pidu. Tegelikult idee on siis korraldada väga palju erinevaid stiilikaid erinevate tüüpide juures. Esimene siis aeroobika stiilikas T(R)iinude juures. Ma peaks mainima, et see oli kõige lahedam pidu vist üldse, nii palju nalja sai, kuigi kõik see sama seltskond koos!

Jõudsin kohale, väike riietumine ning telekamäng!!! Mitte mingi Wii või mõni muu noobel mäng. Vaid see ehe Super-Mario, tetris ja tulistamise mäng!

Tsikid panid hula-rõnga kleeplindiga ukseauki üles, et noh, ehk mõni loll hüppab läbi kah. Samamoodi oli tegelikult takistusrada köögi ukseaugus.

Noh, nagu öeldud..hüppasime korda mööda läbi rõnga Triinu voodisse! Mõni siiski ei suutnud takistusrada ületada ja kukkus koos rõngaga maha.

Ma otsustasin enda kostüümi veel värvilisemaks muuta. Ning teine kord, läbustajad, teadke, et te võite vabalt läbustada twisteri alusele, või siis kallata GINi purgi sinna kogemata tagurpidi tühjaks. Keegi ei saa kurjaks. Ise proovisin järele.

Siiski. Kuna oli võimlemispidu, üritasime natukene...

Ausaõna, mitte nilbitseda, vaid... teha lennukit!

Venitada end natuke twisteri abiga.

Teha grupipilte. Mõni minut enne seda pilti kukkusin sealt ukseavast põrandale pikali, endal jalg hula-rõngas kinni.

Kerge inimpüramiid. Enne seda pilti kukkusime ka umbes 5 korda laiali.

mhmh, aeroooobika!

Riina aktsioonis laskmas pardikesi!

Õhtu lõpetasime Püssis, mis ei olnud enam sama lõbus.

Üleüldse, kuidagi viimasel ajal on palju rõõmu olnud. Birxi ja Mariaga Trepis ja mu pool, nende ägedad kingitused mulle sünnipäevaks.

Liina ja tema sõpradega lauamänge mängides, kus mul oli tegelikult ka tore, kuigi tundsin natukene liiga palju seda tunnet, et minuga koos ei naerda, vaid minu üle naerdakse.

Kolme vana klassivennaga CT-s natukene juttu ajada oli ka üsna lõbus.

Rõõmu-rõõmu, suhtlemist-suhtlemist!

Ärgem siis suhelgem nõnda, et peate ennast paremaks, targemaks, andekamaks. Andkem võimalus ka halenaljakast fälisfassaadist mööda vaadata.

Kelgutamas

Ükskord juhtus nii, et Temaga jalutamas olles vaatasin õnnetult kelgutajaid. Soovist ise ka natukene lustida. Seepeale ostis ta mulle kilekoti, tegin paar liugu ja olin õnnelik. Tema seepeale, et 15 sendi eest päris palju rõõmu.

Olen viimasel ajal välja mõelnud, et miks just Tema. Välja mõtlesin! Usun, et selline taeva kingitus anti mulle seepärast, et mul lihtsalt oli vaja. Mul oli vaja kindlustunnet ja enda usaldus-probleemidele ümberlükkajat.

Aga. Vastlapäeval kelgutasin samamoodi Kassitoomel, koos KÜSi tegelastega, suur 10 pealine-inimkelk surmalõksu kihutamas. Mina jäin ellu, aga mõni sai päris hullu peapõrutuse. Hiljem tegime temaga koos vastlakukkleid. No läksid veits metsa!

Sõbrannadega sõbrapäeva.

Toitudes loomulikult. Leidsime ühe nunnu hiinaka Tartus. Kung fu vist oli. Oli tore ja maitsev, aga Bamboole ei saa miski vastu.

Kung fu nuudlid.

Sain Triin V-lt kingiks sokid! Nii hea. Mul alati sokke liiga vähe:)

Käsitööring

Juba mitmendat korda saavad noored neiud, nii kahekümnendates kokku, et võtta koos ette üks ühine kudumine/heegeldamine/kaartide meisterdamine. Süüa on meeletult, nalja on palju ja töökust jagub kah!

Tavaline nähtus...

Tavaline nähtus.

Täiesti tavaline.

Vahel mõtlen.

Ma elan praegu sellise mõttega, et kõik mis ma teen on mu Tartu-aja viimane. Kõik mälestused mis ma endale Tartu eluga tekitanud olen jäävad vaimustavasse Maaülikooli aega. Seda enam tunnen survet veel rohkem mälestusi endale varasalve mahutada. No kõndida näiteks üle kaarsilla ja käia kohvikutes, kuhu ma pole sattunud. Palju muudki.

Need mõtted on mul põhiliselt sellepärast peas tiirlemas, et ma ei ole kindel, et kas mul kunagi veel nii õndsaid Tartu-aegu tuleb. Tulevad kindlasti muud toredad ajad, mööda Eestit ja loodetavasti mööda maailma kuid Tartu baka-aeg... See on midagi omapärast, kordumatut. Muidugi pole välistatud, et satun ka magistrisse Tartusse, kuid mul on selline tunne, et siis peaks juba ise ennast ära elatama, mitte vanemate kulul liugu laskma ja see = rohkem tööd, vähem lõbu.

Ma usun, et Tartu on Eestimaal üks armsamaid linnasid, kus ma isegi näen ennast elamas tulevikus, päriselt elamas, mitte oma karjäärile alguspunkti panemas. Viimase aja melanhoolitsemises olen hakanud mõtlema ja võrdlema keskkooli-aegu praegustega. Meenutan, et siis oli sama tunne- ainus soov saada bakalaureusekraad eestis. Aga polnud aimugi, et mis valdkonnas. Praegu on sama tunne- on soov, aga asjade reaalset kulgu ei oska uneski näha. Mis saab? Mis ülesanne on mul täita ses elus? Kas mu rändamissoov on ainult rändamissoov või alateadlik soov põgeneda millegi eest (ja seda pidin ma tundma juba aastaid tagasi)? Jah, Sina, vasta mulle palun!

Minu 22. sünnipäev!

Mõtlesin juba paar kuud varem, et seekord võiks kohe suurelt oma sünnipäeva pidada. Polegi kunagi nii teinud, et kutsun kõik sõbrantsid kokku... Eelmine aasta pidasin vaikselt Brightonis, üle-eelmine aasta mõndade kursakatega ning see aasta panin nimekirja 23 tsikki, kes mulle mu 21 eluaasta jooksul südamesse on pugenud. Kohale jõudnuid oli umbes poole vähem, kuid kõik n.ö eluetapid olid esindatud.

Tahtsin midagi teistsugust, huvitavat- nii endale kui külalistele. Ei tahtnud Tartupeale lällama minna enam, seda juba küllalt tehtud. Mul on issil väga nunnu majakene Põlva metsade vahel. Ning baarikapp kõike head ja paremat kraami täis- asi otsustatud- pidu tuleb Põlvas. Olin juba ammu kursakatele life ööklubi tahtnud näidata ja kõiki sõbrantse Põlvasse kutsuda- siiamaani ei olnud see õnnestunud.

Tartust tuli kaks autotäit tüdrukuid. Pluss Võrust ja Põlvast. Sain niiii ägedaid kingitusi: juusesirgendaja, veel juuksevärke, peavõru, kõrvarõnkse, komme, näomaski, ökoseebi, käsitöö shokolaadi, punase salli, Napoleoni koogi, kehakreeme jne. Ma olin ja olen siiamaani nii õnnelik- mulle ei meeldi raha kingituseks saada ja seda ei juhtunud.

Pakkusin tsikkidele Vana-Tallinna- mustika shotti.

Pastat, salateid, täidetud mune, veini, shampat jne.

Palusin kõikidel meenutada, mis on nende toredamad/piinlikud vms mälestused seoses minuga. Harutasin kingitusi ja rääkisime ja naersime (enamjaolt minu pihta). Ning need olid mu elu kiiremad neli tundi, sest tahtsime enne 11 life jõuda! Siis läks kiireks, aga Tiiu lasi meid ikka tasuta sisse.

Lifes olime me esimesed. Olin klubi puhta ära reserveerinud...Aga mõnda harilikku Põlva piffi, kes oli unustanud püksid jalga panna, ikka nägime, ning kuldsete papudega tüüpi..Põlva... Life ööklubis oli pakkuda kolme purgijooki. 2 neist olid GINid ning üks mingi rõve fizz. Polnud ühtegi pirni ega õunasiidrit saada. Väga naljakas...

Loomulikult traditsioonilised grupipildid.

Ja mingi klubi peeglipildid...

Koledad tantsupildid..

Ja grupipildid...

Just sellist mõnusat- rahulikku olelemist ma ette kujutasingi. Lällata on juba palju saanud. Ning hommikust mitmetunnist koogisöömist, kohvi tarbimist ning lindude vaatlemist...

Aitäh, et tulite !

Tuuli 22 Terviseparadiisis!

Shampa...

Mullivannis...

Kombo!!

detsember-jaanuar sünnipäevade tähe all

Helena sai 24!! Suur tüdruk juba!:D

See pilt meenutamaks kaunist suve ja suveakadeemiat.

Mõnus istumine Helena juures. Mulle meeldib, et selles seltskonnas olen ma vaikne tütarlaps. Ma polegi kõige jutukam!:)

Traditsiooniline grupipilt.

LIIS SAI 22.

Väike istumine Verneris. Liis rõõmsalt oma tamburiiniga.

Väike joonistus-arva-ära mäng.

Oma kolm kooki Statoili valmistatud!

Ning...traditsiooniline grupipilt!