Tunne on... LOLL!

Kui on päris mured, siis pole aega muresid välja mõelda ega neid tekitada. Mõtlesin praegu, et mis huvitav asi see mure üldse on...ja kui tuletan meelde oma viimast nädalat siis võin konkreetselt öelda, et mure on üks soovimatu mõte, mis painab sind igal minutil. Isegi öösel.

Eelmine nädal tegin eksami keskkonnaökonoomikas. Sain oma elu esimese E (läbi olen küll varem kukkunud mõne asja, aga E-d pole veel saanud). Läksin õppejõu jutule. Rääkisin oma mure ära (stippi ei saa ja E=kasin jne). Minu üle naerdi, aga tundub, et mõisteti. Tundus, et mina mõistan õppejõudu. Läksin neljapäeval uuele katsele. Tulemus on E! Tulemus kui selline oleks mulle vastuvõetav, kui eksamimaterjal oleks 200 lehekülge lühikonspekti+raamatud, oleks vastuvõetav, kui ongi ilge keeruline eksam ja pool kursust sai E. Aga tune on loll, sest ma olen üks (umbes) kolmest tüdrukust, kes sai E. Ma ei tea, kelle peale olla pahane, sest tean, et oskan seda materjali ikka palju paremini kui kasinalt ja tean, et teised said kõik umbes C-d. Huuuh. LOLL. Ma tean, et ma vaatan elu aeg oma bakalaureuse tunnistust ja sarjan seda E-d, seda ainet ja õppejõudu. Sest tegelikult me ei mõista üksteist.

Täna on reede. Mul on kaks valikut. Kas vaadata jälle(!) Maire Aunaste saadet ETV-st või minna oma "karvase" mehega "karvase" muusika kontserdile, kuhu peab pakitäie peavalutablette kaasa varuma. Valik on minu!

Aga rõõmu on ka.

Kuidas Sa tead, et asi mida sa ajad on õige? Sulle meeldib see? Ma olen rahul, et õpin oma keskkonnavärki. Kuni eelmise nädalani näitasid tulemused ka seda. Aga, kui mul enne eksamit tuli mõte jõulunäidend teha, siis lihtsalt ideed tulid ja tulid ja tulid ja ma ei suutnud neid kinni pidada ja eile oli esimene arutamine ja seda on nii tore teha ja ma olen nii õnnelik seda tehes ja, raisk, kas ma ajan ikka õiget asja?