Osalesin neljandat korda öörännakul. Seekord käisime kolmekesi. Mina ja Triinud. Startisime umbes kuue ajal ja koju saime viieks hommikul. Seepärast on viimased pildid, mis tegelikult on esimesed, nõnda päikeselised.
Toimus see Ida-Virumaal Iisku ümbruses ja Peipsi ääres. Algus tõotas tulla õudne. Sinna sõites sadas nii suure hooga padukat, et ei olnud mingit tahtmist rajale minna. Autos laulsime vihmapeletamise laule ja iga teine mõte oli, et seal paistab päike. Parkisime auto ja läksime registeerima. Vihm ei olnud järele jäänud. Ent selleks ajaks, kui pidime rajale minema, saime teate, et täna rohkem vihma ei tule ja nii ka oli. Algul paistis päike, pärast eriti kaunis tähistaevas.
Palju maad käisime pimedates soodes ja rabades, laudteedel, mis olid nii libedad ja kaldus, et kukkusin vähemalt 10 korda. Sama oli ka sillaga, millel polnud ühel pool käsipuud ja mis oli ikka väga lookas. Soodest keegi kuiva jalaga ei pääsenud. Kõige suurem jama oli see, kui pidime tegema ikka mitme-mitme kilomeetrise tiiru ümber raba, sest ühte laudteed ei olnud kaardile märgitud. See tõmbas moti alla. Eriti süngelt mõjus see, kui mingi maja juures hakkas koer väga valjult haukuma. Eriti muserdas see ühte Triinudest, sest rogainil (üks päevane orienteerumisüritus) mõned kuud tagasi oli ta saanud just koeralt hammustada. Ja see tõõmbas moti eriti alla.. Aga vaikselt tuli mott tagasi ja kui lõpus meie nimedega hiinalaterna taeva poole saatsime oli juba eriti mõnus ja uhke tunne.
Nii oligi. märkisime kaardile järgmisi punkte, valgust andsid ainult tähed ja taskulambid.
Müstilised riisipõllud. Triin sai läbi kuiva jalaga, sest tal olid kõrged kummikud. Mina aga..
Alguses veel nautisime.
Mida Sina nädalavahetusel tegid ?
No comments:
Post a Comment