Maarja Austraalia

Ma olen ääretult õnnelik, et olen valinud just selle tee, mida ma tammun. Kuidas oleks kõik siis, kui oleksin läinud TLÜ või TKTK-sse ja Manniga kokku kolinud?Ahh, mõtteid on palju, aga meel on hea, et olen siin ja just praegu.

Eriti hea meel on sellepärast, et täna lõppes aasta aega kestnud saaga- dendroloogia ja mina:D Ja muide, mu jalg ei ole ühelgi teatripõrandal nii palju värisenud, kui selle herra ninaees. Ja kuidas pidin lolli näoga lihtsalt vahtima, kui ta mu enesehinnangu peal trampis. Aga ta ongi seesugune. Pole midagi teha. Vasta ja värise ja õpi ja saad läbi. Herbaaaaariumikesekene oli mulle lapse eest.. Iga kord asetasin ta rõõmsalt tahaistmele ja kui unustasin ta ööseks autosse, siis kartsin, et keegi läheb mööda, vaatab, et ohooo- lööb akna sisse, varastab mu kullakese ja põgeneb. Kuulsin, et neid müüakse soovis 1000 eeguga.

Ma poleks arvanud, et isegi mu rohelisi kursavendi on nii rõõmustav näha. Kuidas nokivad kingadelt pärleid ja teatan siis, et hmm, ned pole söödavad, lüüakse käega..Nooo nii tore on kuidas nad ükshaaval kella kaheses loengus tukuvad ja siis me kohvilaksu all olles igast jobutusi ajame, et isegi arvutid ei saa kaua lahti olla.. Jaa nii fakkking tore on mõelda, et seda teed ma käin kolmandat korda. Aga ma tahan, et see kestaks igavesti. Liiga vähe on kolme ja viite aastat, tahan veel!

Olen õppinud paljudele asjadele läbi sõrmede vaatama. Noh, et olen õppinud pettumust varjama ja üritan usaldada rohkem iseennast kui kõiki teisi. Tihtipeale on ka see tunne, et olen maailmas üksi. Täiesti üksi. Vahin taevast ja lihtsalt nii koledad mõtted tulevad eitea kust pähe. Anna mulle märku, kui sa oled siin veel minu jaoks olemas!