Maarja Austraalia

Pisikesed päkapikud no teil pole vaja seda kella nii suure kiiruga edasi lükata ja Triinu-Riinu shokolaadi ära süüa. Eriti esimest. Miks ma ei jõua ühe 24 tunni jooksul kuulata konverentsil, teha kahte grupitööd, hoida last, käia trennis, teha veel grupitööd, värvida juukseid, teha maniküüri, mängida kassipoegadega, neid toita ja pesta veits nõusid ja õppida soome keelt? Teget.. Mul on veel 2,5 tundi aega.. Ehk jõuangi kõik ära teha. Vastasel juhul viskan näiteks kassipoegade söötmise homse varna. Siis nad ei lase mul öösel magada ja kakavad ja pissivad veelkord mu puzzlele ja...Parem vist värvin ikka homme juukseid.

Võib-olla on asi selles, et iga teine mõttevälgatus on seesugune "MA EI VIIITSI". Mingi nii mitteviitsimise periood jälle. Samas kodus passides oleksin veel rohkem närvikera..No ma ei viitsi sel teemal enam jahuda.

Mul on käinud külalisi! Ja olen saanud mõtlemisainet jälle. Näiteks kõige suurem mõttelend on toimunud teemal, et issandjumal kui sitt naine ma olen (see tuleneb ka pisikesest igatsusest, mida ma õhtuti tunnen). Ja ka see, et kui loogiline kõik minu jaoks on, et noh..Ma pole kunagi eriti pingutanud selle nimel, et mu(me) suhe toimiks. See justkui ise nagu loksub. Ja minu eesmärk on siiski see, et MUL oleks lõbus ja tore ja hea. Ja see on kurb, sest kaua sa ikka enda peale mõtled onju? Oleks aeg hakata laiemalt mõtlema!

Paha tunne on ka tänase päeva järel. Ütlesin ühele lillade juustega kollile, et minuga ei saa linna (vihma sadas, ta ise küsis, kas saab). Nii paha-paha-paha. Karmavõlg!

Aga mitteviitsimise tunneli lõpus on valgus. Ma viitsin minna reedel Pärnusse (Riin viitsib sinna minna juba üleeilsest). Reede tundus nii pidulik, et panin ta eelmises lauses suure tähega. Teater x2 ja paarty ja ehtsad kodumunad, millest valmivad pannkoogid! Kena!