Navigatsioonihäire järjekordselt öörännakul!

Sel nädalavahetusel jõudis kätte järjekordne öörännak- enese proovilepaneku aeg.

Alguspunktiks Nõiariik (kusagil Antsla lähedal.. teisisõnu totaalne karupepu). Juba alguspunkti saamisega oli raskusi. Olgugi, et liikusime sinna GPS-i abil. Ühesõnaga see juhatas meid mingile põlluteele, kuhu kinni jäime. Navigatsioonihäire tõepoolest.

Tugevad, nagu me oleme, lükkasime Mummu jälle sopaseest välja ja otsisime kohalejõudmiseks uue tee (mis polnud sugugi parem). Kohale jõudes sai Helena 2 kilo kommi. Sõime siis neid rõõmsalt, kuni tuli suur buss ja viis meid autodest 30 km kaugusele sügavale metsa. Lõkke ümber ootamist, arutasime, et mida tuleks teha, kui karu vastu tuleb.. Ma mõtlesin et võtaks siis riided ära ja hüüaks MÕMMI ( Nagu Ussisõnades eksole). Stardipauk ja musta öösse!

Käisime, käisime. Mööda teid. Ja mööda põlde ka mööda äsja küntud põlde, üle sõnnikupatareide, läbi ojakeste, millele sillad ehitasime. Jalg jala ette. Iga mägi oli kui Himaalaja. Kõige õudsam oli see, kui kuulsin kiljatust ja nägin suurt musta elukat. Peas käis mõte, et mida ma pean tegema, kuhu jooksma. Oh õudust! Õnneks oli tegu lihtsal suuure musta koeraga, kelle eesmärk ei olnud meid ära süüa.

Käisime edasi, otsisime punkte. Valgeks läks. Ja lõpp paistis!

Saime diplomid ja puha.

NB! Müün Briti lühikarvalist kassipoega!