Maarja Austraalia

Täiesti lõpp. Ma ei saa üldse aru tegelikult, miks mind need kunstiinimesed ja mingid teatrivärgid nii väga tõmbavad. Ühesõnaga, läksin siis reedel näiteka, ja trenni tuleb andma mingi Pets. No teate ju isegi millised need üliandekad mehed välja näevad- täis hipid. No algul tegime mingeid imelikke asju ja esimesed pool tundi ma mõtlesin, et pljäät, nagu mul vähe asju teha oleks, kui siin 10 minutit ennast piinata ja ühes teatud asendis liikumatult seista, pigem oleks võinud juba tööle minna. Nii siis õppisime haukuma. Ja ku teised räigelt möirata üritasid siis mina tegin hästi tasakei: auh, auh, auh. ja naersin lihtsalt niiii kõvasti, et hea et püksi ei tulnud. Nii siis pidime suu kinni lugema mingit luulet (see oli nii igav, sest ma enne iga etendust tegin seda tavaliselt). Ja siis vaadates ringi kuidas kõik täiega üritavad ja nii, siis ma lugesin: käige peppu, ma ei viitsi siin olla, kuhu ma sattunud olen:D ja oli jälle täiega naljakas. Aga hiljem, hakkasime mingeid etüüde tegema ( jess) siis läk juba põnevaks ja lõpus oli juba täitsa tore ja sain kiita ka, et ma tooli uppi lükasin, see olevat efektne olnud:D Tegelt to Pets oli nii andekas, et appi-appi, täiega positiivsena läksin sealt lõpus ära. Aga olin nii väsinud et ei viitsinud Talle head meelt teha ja ei läinud kuhugile istuma.

Mõnus laupäev- 6 tundi kaksikuid.

Mõnus pühapäev-mets ja puud