Sellise kaktuse sain ma täna kingiks, kui olime teinud traditsioonilise laupäeva kaklemise. Sinna juurde käisid sõnad: Näed, see on nagu sina. Okkaline. Aga nägu on peas selline, et mina ei tea midagi.
Ja. Ma ei saa selle peale solvuda, kuigi oleksin tahtnud. See on ju nii tõsi!
Ma armastan ta sugulasi ja nende sõpru! Nad on siiralt rõõmsad, kui ma paariks tunniks läbi astun. Mingid suvalised onukesed tulevad kallistama ja kättpidi tervitama, keda ma kunagi näinud ei ole ja kes ei ole kusjuures purjus. Lihtsalt selline tunne on, et omaks on võetud. Ja võetakse edaspidigi. Ja kõik on nii intelligentsed ja targad (arstid ja puha:D). Issand-issand ma ei kallista isegi enda sugulastega, rääkimta siis veel nende sõpradest.
No comments:
Post a Comment