Täna on/oli mul võõrustada Tema endiseid klassikaaslasi. Olin nagu perenaine ennemuiste ja küpsetasin suure ahjukana, keetsin riisi ja tegin küüslaugukastmega salatit. Tegelt mind täiega huvitab, mida Ta sõberid ja tuttavad nagu minust arvavad ja mõtlevad. Lihtsalt sellepärast, et neil on mind võrrelda eksnaisukesega. Ja mul endal käiks raudselt peast läbi(kui ma ise sellises olukorras oleksin) et kurat, too eelmine oli ikka poole parem ja toredam ja mida kõike veel, eriti kui to mu sõbranne veel oleks. Aga kahjuks ma ei saa seda kunagi teada, mida sitta või lillekesi nad must mõtlevad või räägivad. Sest head sõbrad ju aktspteerivad, kelle sa oled enda kõrvale valinud ( ma ei saa aru kui ma oleks ta sõber siis ma oleks ammu öelnud et mis sa selle hullukesega ikka koos passid sa saad palju parema). No teget ta teab seda.. Ma tunnistan seda, et mul on ikka sitaks vedanud ja ma olen väga kindel, et kui ma ikkagi jagan enda elu kellegagi, siis on see igal juhul ainult tema, sest esiteks keegi teine ei suudaks mind välja kannatada:D
Iga päevaga õpin järjest rohkem kaksikuid tundma. Täna näiteks sain aru, et kui mulle öeldakse ei taha, siis tuleb teha kurjemat häält ja lihtsalt riided ära vahetada, mitte okei, ole siis nii nagu tahad. Muidugi hea tervitus oli ka:D Kui läksin uksest sisse siis poiss hakkas nutma, solvus, et emme ei tulnud:D
Ja bljääät. Üritan siin korraldada vaikset jõulupidu koos teiste aktivistidega. Orksis on komuunis teema, kõik kirjutavad et jaa tore, ma tuleks küll. Ja siis mulle räägitakse: ma ikka nii ei tahaks, ma ikka nii ei tahaks, ma ei tahaks stiilikat, ma tahaks stiilikat, ma ei tahaks et AR-i võtame kampa... Mulle tundub, et inimestes pole üldse paindlikkust. a la kui nemad ka tulevad siis mina ei tule jne. Aga kurat julge oma arvamus teistele ka öelda mitte ainult mulle.
No comments:
Post a Comment