Elu on niiiiiiii ilus :)
Hommikul kooli minnes ma ei teadnud, kas vastata võrseid ja käbisid või mitte. Ega eriti ei huvitanud ka mind see. Aga Tuulaga rääkides ja tema innustava kutsumisega "tule ikka, tule ikka" ma läksingi. No tegelt mul olid nad üsna selged ka. Aga põdemine oli sellegipoolest nii suur. Mu süda hüppas rinnus, kui ta neid kontrollis. Aga palju õnne, sain läbi! juhuu! Kusjuures neljapäeval on tegelikult alles meie eriala vastamise päev.
Olles õnnemullis sõitsime poodi ja ma noh, niisama vaatasin, et palju mul siis raha on arvel. Noo misasja, nõjatusin aparaadile lähemale, misasjaaa? vhaaat +12 000. MU ÕNNEPÄEV. Kool lõpuks kandis raha tagasi. Aga miks see nii keeruline oli? Selleasemel, et peale teavitamist, et saan raha tagasi kohe see üle kanda, pidin tegema avalduse, see saadeti rahandusosakonda. No mõtlesin, et küll nad siis kannavad. Sest ega me nõme mutt ju inffi välja ei anna. Siis läksin jälle ta juurde, küsisin, mis värk on. Ta ütles, et kirjuta sellele tädile.( Kohe ei võinud seda öelda väää??) Noh siis kirjutasin talle paar korda ja ei mingit vastust, otsisin siis numbri juba välja ja... Aga selle ajapääle oli juba pangakonto suurenenud. Abiks ikka:D
Ohh, tegin lõpuks Talle sünnakingi ka ära. Suur summa enese tätoveerimiseks (kinkekaardi ei viitsind ostma minna). Nüüd mõtlen, et kas minna LONDONIsse või mitte. Ja kas mul Helenaga ajad klapiksid, kas ta sai eriala edasi lükata, kas, kas, kas. Sest Triin, ma arvan, et ma ei saa üksinda tagasitulemisega hakkama äkki:D Või ma ei tea. Peame rääkima!!! Aga ma ju niiiii tahaks!!!!! Niii-nii, kasvõi ainult London!
Ohh seda elukest!
Palju õnne veelkord Rosinasilmake! Ja tegelikult sa ei saanud ei 20 ega 21. Vaid lihtsalt 1. Järgmine aasta saad juba kahe aastaseks :)
No comments:
Post a Comment