Premeering siis öösel jalutatud 30 km eest. Navigatsioonihäire möllas taas. Ja tagantjärele mõeldes ja lihasvalu eirates siiski oli väga lahe. Mis siis, et me Riinu ja Kaiga katkestasime, tundisime, et olime justkui vormis ja tundsime valu-valu-valu. Aga ma juba praegu mõtlen, et tahaks varsti jälle, ehk kevade siis. Endale kunagiseks lugemiseks marsuut Otepää-Hellenurme. Enne matka käisime Härjanurmes triinu kalatalus friikaid söömas ja mis eriti koomiline, jõudsime jällegi üsna napilt.
Tegelikult täna õhtul ma olen kurb ja õnnelik üheaegselt, nimelt Triin läheb semestriks Inglismaale. Tema üle olen loomulikult õnnelik, kuid ise tunnen kurbust ja päris tõsiselt kohe, sest see on inimene, kellele alati loota, välja kutsuda, pannikaid teha, lolli mängida. Nüüd on natukeseks ajaks vist jälle aeg maas. Kusjuures enne Yam-Yami veel tsillisime natukene mu juures ja rääkisime matka lõpukilomeetritest ja jätsime head aega.
Aga tervitan siis ka sind, Triin, oled esimene, kes teab mu bloooogi aadressi ja oled arvatavasti esimene jälgija ja nüüd ma peaks ennem mõtlema kui kirjutan ja siis mõtlema nendele kirjavahe asjadele ja üle lugema, aga ma ei viitsi. Küll sa aru saad:D
No comments:
Post a Comment