Maarja Austraalia

Ta läks ära koju. Üksi on imelik olla. Aga noh veits rahulikum ja nii. Õppida peaks parem olema. Aga tühi on ikkagi. Nõusid ei viitsi pesta, poodi ei viitsi minna, õppida ka siiski ei viitsi, midagi ei viitsi väga. Ma isegi ei tea mida teha tahaksin. Töötada tahaks jaaa. Vist? Ei, tahaks küll. Reede õhtul lähen üheksaks, olen kolmeni umbes, peaks veits inka ja soome asju üle vaatama. Venet ei jõua praegu. Aga mulle tundub, et siis mõnus, et keegi ei jälgi, mis ma teen. Mulle meeldiks seal. Palun võtke mind tööle.

Ma olen kurb, sest mu õppeedukus on langenud. Kas asi on suves või tööotsingutes, seda ma ei tea. Kuid see teeb veits kurvaks. Aga samas, see pole ainult minuga juhtunud.

Kutsusin issit külla. No küll ta leiab alles vabandusi, siiamaani pole mulle külla jõudnud.

Emmel on ülikool läbi. Palju õnne emme! Kurat. On alles naine, nagu merelaine. Tehe järgi 44 aastaselt baka saada. Pluss sada muud asja, mis ta teeb. No näiteks meestetantsupeol on vabatahtlik?! ( Kui mul nii lahe issi ei oleks siis ta võiks sealt ühe suure rahakotiga onu leida, et tal ka veits lahedam elu oleks. Tahan neile mõlemale head. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma tahan nii palju ära aidata teha. Issil maja (ülemine korrus) ja aed ja sauna eesruum ja tee võiks lahe olla, uus veranda jaa nii edasi. Ja emme noh ta võiks üldse reisida ja puhata.

Ok, aga mu kallis mullateadus ootab.