Maarja Austraalia

Palun mulle üks oma kodu. Täitsa oma, et isegi kusikust kassiga ei peaks seda jagama. Ma tahan üksi elada, raisk, ma olen liiga noor ja liiga iseseisev, et päevast päeva kompromisse luua, arvestada kellegi teisega, hommikusöögiks praadida muna, ma tahan omamoodi, ma ei taha, et ta enne eksamit õlli joob ja siis autoga kooli sõidab, ma ei taha et ta piirab mind, ma ei taha et ma võin siia ainult teatud arvu külalisi kutsuda, ma ei taha elada siin nagu mingi rott, raisk. Palun oma kodu, täitsa oma. Ma joon ennast täna nii pumbaks, et ei mäleta sittagi, ja juba alustasin. Ilus kevad, tõesti.

Aga vahepeal on ka palju toredat juhtunud, käisin teisipäeval ekskursioonil, päris lahe on ikka teatud seltskonnaga ingi tuuseldada, ja avastan siiski oma võimet inimesi organiseerida, ja nalja pakkuda.mmh.

Laupäeva öösel oli üks paras katsumus, üritasime jõuda jala Otepäält Tartusse. No see oli alles katsumus, kuigi me tervet teed ära ei käinud, isegi poolt mitte. Kuid kogemus missugune, öösel, metsas, kaart ja taskulambid, otsime punkte, sööme kraaviperve päääl ja ohh, avastame Eestimaad. Rait oli muidugi tubli et ta lõpuni käis no on hull. Ja suured tänud ka talle, et ta meid juhendas, päris mitmest punktist oleks mööda pannud. Ja see torn, see oli võrratu, tahas seda päevavalguses ka näha. Kuidas määrata põhja suunda, päikese ja käekella abiga?