Käisin eile Vanemuises "Koidula Verd" vaatamas. Ma olen üsna palju teatrit näinud, kuid see on vist üks parimaid etendusi, mida mäletan. Sain naerda ja vahel võttis ka pisara silma. Eriti lõpp, kus näidati Koidula matust ja kõlas Eesti mulla laul, oh. Samuti austan ma Priidu arvamust, et meid üritati liiga palju liigutada, aga no pagan, eestlane ei liigutu ju muidu, tuimad, nagu me oleme. Täna nägin veel RG teatritrupi etendust. Poisid, Te laulsite võrratult:) Muidu oli ka üsna hea, huvitav ja tüdrukutel olid kõrvarõngad, millel mu silm kogu aja puhkas.
Kevad on täitsa käes, ja see paneb mind üha rohkem muretsema. Mis saab suvest? Saab tööle? Kuhu? On tore? Saan randa? On igav? Mulle ei meeldi nii palju küsimusi. Mul on ebakindel tunne, tahaksin reisida ja minna lihtsalt, seljakotiga. Hui lähengi. Mul on tunne nagu elu jookseks must mööda, ilma, et ma ise sisse astuksin.
Mu kass on kusekott!
No comments:
Post a Comment