Mida kuradit mu riigil viga on?

Viimasel ajal üha rohkem mõtlen, et mis toimub mu armsas Eesti Vabariigis. Kõik need poliitikute ära-ostmise skandaalid ja riigi vara kasutamise skandaalid, rahade kantimise skandaalid... Igal pool on mingid kuradi skandaalid. Tegelikult võib-olla on need kogu aeg toimunud, lihtsalt varem ei saadud jälile, või nad lihtsalt ei leidnud nii suurt kõlapinda meedias.

Tegelikult ajab mind närvi järgnev: 1 märt 2012 kirjutas Eesti Päevaleht, et Maksuamet palkas 90 uut maksuametnikku (http://www.epl.ee/news/majandus/maksuamet-palkas-90-uut-maksuametnikku.d?id=63997247). Tore ju! Kogutakse rohkem makse, riik saab rohkem raha, saab tasuta ühistranspordiga sõita. Kuigi, minu mäletamist mööda toimus mõni aeg tagasi maksuametis väike koondamine. Aga muidugi, võtke ikka uusi tegelasi tööle, õpetage nad välja, sest teil ei lähe vaja ju enam regioonikeskuse töötajaid: e24.ee kirjutab: Maksuamet koondab 120 inimest (160), kaotab regioonikeskused (http://www.e24.ee/788314/maksuamet-koondab-120-inimest-kaotab-regioonikeskused/).

Täitsa õige, et riik kolib inimese juurest ära- et eesti keskmise riigitöötaja teeneid ei lähe vaja, isegi kui oled vabariigi algusaegadest peale end antud asutusele pühendanud. Mis siis saab nende väikeste armsate linnakestega? Välja surevad? Kuhu need 40-50 aastased töötajad lähevad? Soome koristajaks? Hakkavad hoopis Soomele makse maksma?

Kulla Eesti Vabariik, tõsta muidugi riigikogulaste palku, tõstke ka Võru linnapeade palku, tõstke üldse igasuguste asutuste juhtide palkasid- ja koondage madalapalgalisi, neid kes tegeliku töö ära teevad. Tahaks näha, kas need 90 revidenti teevad 160 inimese töö ära. Või siis juhtub midagi katastroofilist. Vaevalt. Igaüks seisab enda eest- kui oled kõrgel kohal on märksa kergem otsustada, et ohoo tahaks palka juurde saada- teeme sellise muudatuse.

Ma väga armastan eestikest ja eestlasi. Kuid... üha rohkem mõtlen, et kas ma tahan ikka sellises riigis elada. Pigem mitte.

Palun mulle ühed jõulud.

= ma ei ole kevadeks valmis.

= ma ei ole suveks valmis.

Jah, ma tean, et ülikooli lõpp (heal juhul lõpetan, eks) tekitab veel rohkem pingeid kui selle alustamine. Eriti keeruliseks teeb asjaolu see, et midagi peaks suvel nagu tegema, tööd või nii... et augustist maailma minna (ta nii kaua mind oodanud on). Aga kuna ma praegu tööd otsida ei jõua, siis arvatavasti ja kahjuks ootab mind jälle Soome, kuigi ka selles pole ka midagi kindlat. Aga noh, kõrgharidusega plokkari on ju suht tavaline nähtus.

Eile üritasin endale sisendada, et vahet pole mis saab, kõik saab korda, et mul pole vaja millegi pärast muretseda. Et kõik saab ise enesest korda.

Otsi oma loomingulistele võimetele uusi väljundeid- see oli fortune cookie seest saadud sõnum siis. Täna hommikul telefoni vaadates imestasin, et miks Rumm mulle helistab. Ei, see pole nagu takso-viin või takso-rumm, vaid mu endine näiteka juhendaja. Esimene mõte mis peast läbi käis, et äkki pakub tööd. Ma ei tea miks ma nii mõtlesin, et asjad lähvad ise korda ja mulle pakutakse lambist tööd. Aga pakkumine tegi vähemalt egole pai, mis siis et raha ei pakutud. Ühesõnaga ta küsis, et kas ma oleks nõus mängima Baltoscandali B' off programmis ühte veits litsakat naist. Saatis mulle materjali- nüüd ma loen seda, selle asemel, et lugeda teadusartikleid klonaalsest kasvust. Tundub psühholoogiline, huvitav ja pingega tekst. Ja teised näitlejad on ka tasemel- oleks meid siis 5 naist rääkimas elust ja meestest.

Jälle pikendan lapsepõlve? Teen asju, mis on toredad ja põnevad, või võtan vastutuse ja teenin raha? Mu vanemad ei ütle õnneks kunagi midagi mu otsuste kohta, aga endal on ka juba imelik, et teine suvi niisama tilu-lilutaksin.

Ära karda mind, ka mina olen väike!

Tähendab, see postitus ei kõla nõnda toredalt, et fakk-jee-mu-elu-on-nii-äge, vaid see hõlmab väikest eneseanalüüsi. Nimelt sain paar päeva tagasi teada, et üks (tahaks öelda) mees, EI julge mulle helistada. Sama ütlesid ka teised arhitektid-rühmakaaslased. Küsin mina siis, et milles asi, pole ma ju nii kuri midagi. Nende suust kõlas vaikne kommentaar, et noh, sa oled konkreetne. Te teate milline ma olen -konkreetne- ja te kardate minu suust tulevaid lihtlabaseid sõnu? Sest läbi telefoni ju veel molli anda ei saa...

TV ütles hästi, et nad kardavad, et mul on oma arvamus. Küsisin ühelt kursavennalt ka (olen tähele pannud, et ta natuke päriselt ka kardab mind), et milles asi on? Teama vastas, et nojah, sinuga on keeruline suhelda.

Okei, ma mõistan, et ma olen konkreetne ja otsekohene ja küsin küsimusi, mis võib-olla mõne inimese mõtlema paneb, aga hing kinni pole küll mõtet oodata, et mis sealt (mu suust) nüüd tuleb.

Ja ma mõtlen, et see ei pruugi olla minu viga (kuigi üritan ennast parandada), vaid teiste inimeste vähene enesekindlus- väljaöeldud mõtete tagamaade puudumine ja muu selline jama.

Ometigi on mu kursaÕED ja teised sõbrannad näidanud üles minu vastu täielikku mõistmist, tundub, et neist (teist) ma ei suuda kedagi hirmutada. Et kas olete juba karastunud või olen teid lasknud n.ö "oma tsooni" kus konkreetsus on nali ja otsekohesus igapäevane (mida hekki sa ikka keerutad, eksole). Üks võimalus on veel, et olengi kõik ägedad ja enesekindlalt vinged mutid enda ümber kogunud, kes ei karda mitte midagi, kõige vähem mind.

Kui ma oleks mingi feminist ja ühekülgsete vaadetega- kõigutamatu suur ja tugev naine- ma saaks veel aru. Aga mul on kodus mees, kellelt selle olukorra kohta pärides selgus, et tal oli meie esmatutvuse käigus küll siiralt poogen, et mida ja kuidas ma ütlen- ja alati saab ju vastu öelda... Ma ei tea kas just tõde see on, aga mind saabki taluda keegi veel enesekindlam (pohhuistlikum) isiksus kui ma ise olen.

Skeptikud saavad nüüd vaagida, et jaa, Maarja, tegelikult sa ise oled ebakindel, seepärast näitad välja, et oled selline, hmm.. karm. Ebakindel ma ei ole, küll ma olen aga sisimas hell ja õrn, ja tahan, et suured poisid ja ammugi mitte naised mind EI KARDAKS.

Mainitsen.

Mu bloogi on vaadatud 2000 korda. See on suur number, kui arvestada seda, et ma ei ole seda aadressi laialt levitanud. Viimasel ajal on fb kaudu olnud vaatajaid päris ohtralt.. Ise mõtlen, et kas keegi jagab seal seda aadressi...Kui nii on, siis tahan sellest teada. Ja kindlasti mitte ei soovi ma selle blogi nii laia avalikustamist.

Aidäääh!

Stiilipidu "Ma olen mees!"

Neljapäeva õhtul tuli mulle (elManuelile) külla 6 meest: Jaagup, Rein, Rain, üks gay- Ryan Angelos ja kaks linnavurlet (siiski mehed). Sõime mehiseid asju, jõime mehiseid jooke, krooksusime mehiselt, rääkisime ja naersime nii mehiselt, et naabrimutt tegi ähvarduskõne. Sõimasime peole tulnud homosekusuaali, tahtsime tihti molli anda üksteisele, kotid kukkusid ka koguaeg püksisäärest välja...

Muskleid näitasime ka.

Teime mehiseid tätoveeringuid- paljad naised ja numbrid ja värgid.

Nagu ikka traktoristidele kohane, läksime Püssi naisi sebima. Sain Evaga peaaegu et otsale.

Naistepäev Tallinnas

Läksin Tallinna kaasa tillerdama. No kui neljapäev koolis põhimõtteliselt ainuke täispäev siis tuleb see ju üle lasta, eksole. Noo igastahes peale vajalikkude asjade tegemist läksime hiinakasse sööma.

Vist esimest korda elus ütles Ta hiina toidu kohta väga-väga-väga hea. Jess. No tavaliselt peab mehe menüüs olema ju suur lihakäntsakas ja kartul, mitte see tomati-spinatisupp ja mingi riisi-kanaroog.

Kui inimene on see, mida ta sööb, siis ma olen chillinuudel.

ja hästi õnnelik kah veel.

Ja polegi varem fortune cookiet saanud. Kartsime küll, et äkki hommikuks on kehad vahetusse läinud vms, aga no ei juhtunudki midagi hirmsat.

Talveakadeemia 2012

Seekord sai see eriti tore üritus korraldajana läbitud. Ja korraldaja on veel toredam olla, kui osaline! Muidugi need piikad koosolekud kõledates auditooriumites veits nüristasid küll meeli, aga positiivne kogemus, mis ma selle üritusega tagasi sain, on kordades suurem!

Narva-Jõesuu SPA ootas meid juba neljapäeval. Saabusime Tartu-Põltsamaa-Jõgeva-Rakvere-Narva ringiga, peaaegu, et õhtusöögiks. Õhtul joonistasime plakateid, nii et markerilõhnast pea valutas, aga lõbus oli. Elasime SPA ägedaimas toas- Kapteni Sviidis. Järgmisel hommikul olime kõik ootusärevust täis, sest saabumas oli kaks bussitäit rahvast.

Rõõmsalt ootame!

Alternatiivsed ideed.

Toitumispaus.

Peoeelne shokolaadilalaalaaalaks.

Üks plakati näidis. Kohal olid vähemalt õiged inimesed.

Ja muidugi õhtuprogramm, kus tantsisime no..metskult..

Ürituse nael oli minuarvates Hendrik Relve film ja jutustused puu otsas elavast rahvast- korowaidest.

Talveakadeemial täitus 10 aastat. Kadri jagab torti.

Meie tilluke grupp.

Ansambel EHA.

Ja rahvas läks kaasa!

Ja inimesed suhtlesid...

Jalutasine mere ääres.

Viimasel päeval oli tooli all osalistel väike üllatus.

Ahjuõunu anti kaa.

Rainer Nõlvak leidis nii kile-, paber- kui ka riidest kottidele uue alternatiivi ja õpetas meile ka.

No, meie kapteni sviit siis. Rõdu oli kõigest 180 kraadi.

Läbi männimetsa väike merevaade.

Ja läbi ta oligi!

Ma siiamaani ketran oma peas sealt kaasa saadud mõtteid. Ühesõnaga- Talveakadeemia täitis oma eesmärki!